Kolm

Valérie Perrinil on hämmastav jutustamisoskus. Selle poolest paistavad silma tema raamatud, mis eelnevalt eesti keeles ilmunud on – “Lilledele värsket vett” ja “Pühapäeva rüppe unustatud”.

Erandiks ei ole ka tema viimane eesti keeles ilmunud romaan “Kolm”.

Romaanis jutustatakse peamiselt kolme inimese, kes kohtusid 1986. aastal koolis, eluteest. Adrien, Étienne ja Nina on kümneaastased ning lähevad kõik ühte klassi. Õige pea on nad lahutamatud. Nad veedavad enamuse oma ajast koos – nii koolis kui väljaspool seda. Nad lubavad, et jäävadki alatiseks kokku. Neid seob tugev sõprus.

2017. aastal ei ole nende elud päris sellised nagu nad teismelistena ette kujutasid. Nad on nüüd 41-aastased. Elu on nad laiali pillutanud. Ometi suudab elu nad taas ka kokku tuua. Nimelt leitakse järvepõhjast auto, milles on mõnikümmend aastat tagasi kadunud tütarlapse surnukeha.

“Kolm” on ühelt poolt noorte inimeste kujunemislugu, teisalt haarab aga kaasa loo kriminaalsem pool. Mind köitsid mõlemad. Perrin oskab oma raamatutegelased elama panna. Suudab kirjutada nii, et lugejad samastuvad tegelastega ning mõelda, kas nad oleksid ise teistsuguse valiku nende olukorras teinud. Ma lugesin, elasin tegelastele kaasa ning mõistatasin, kuidas see üks tegelane nende kolmega seostub. Lõpuks kui saabus see arusaamine, siis loksusid tükid paika ning tekkis tahtmine alustada lugemist uuesti algusest selle uue teadmise valguses.

“Kolm” on kaasahaarav jutustus kolme noore inimese valikutest eluteel, eluraskustega toimetulekul ja sellest hoolimata mitte unustada omavahelist sõprust. Ükskõik, mismoodi elu neid vahepeal kohtleb. Raamat on eluline. Siin on nii rõõmu, kurbust, elujanu ja muresid, armastust ja vihkamist, isegi hullust ja mahajätmist. Loomulikult on tähtsad ka peresuhted. Mulle väga meeldis ning soovitan ka teistele lugemiseks.