Hingede raamatukogu. Kolmas raamat miss Peregrine’i ebatavalistest lastest

Ebatavaliste laste seiklused jätkuvad sarja kolmandas raamatus. Kuna Jacobi ebaharilikud sõbrad ning miss Peregrine on röövitud, jääb Jacobi ülesandeks neid aidata, kaaslaseks Emma ja rääkiv koer Addison. Kolmekesi pole aga sugugi lihtne hakkama saada maailmas, mis on tonte ja hingetuid täis. Veel hullem – tondid ja hingetud on neil kolmel kogu aeg kannul, et täide viia võigas käsk.

Jacob avastab endas võime, mis võimaldab tal hingetute meeltesse tungida ja nad oma tahtele allutada. Sellest oleks väga palju kasu, kui Jacob suudaks võimet ise kontrollida. Esialgu on ta selleks liiga nõrk ja oskamatu, mis tähendab, et ta peab lootma vaid kiiretele jalgadele ja Emma tulekerale. Kuigi Jacob peab ennast teistega võrreldes tavaliseks poisiks, selgub, et tal on veel üks võime, mis avaldub vaid väga üksikutel ebatavalistel. See võime teeb temast aga kurjamite sihtmärgi. Teda ihatakse elusalt, kuid mitte headel eesmärkidel.

Raamatus rännatakse läbi mitme ajasilmuse, tutvutakse veidrate tegelastega, kelle puhul pole kindel, kas neid tasub usaldada või mitte, võideldakse nii tontide kui ka hingetutega ning muidugi kuuldakse müüdist, mis räägib raamatukogust, kus hoitakse ebatavaliste hingi. Jääb vaid küsimus: on see tõesti ainult müüt või on sellel iidsel legendil ka tõepõhi all?

Kui kellelegi tundub, et tänapäeva raamatukogude reeglid on ranged, siis tasub kindlasti tutvuda Vanakuradi Aakri raamatukoguga. Seal käivad asjad hoopis teisiti.

„Raamatute hilinenud tagastamise eest on päris karmid trahvid. Kümme piitsahoopi päevas ja seda ainuüksi pehmekaaneliste raamatute eest.“
„Siin on raamatukogu?“
„Kaks. Kuigi ühest ei saa laenutada, sest kõik raamatud on inimnahaga köidetud ja üpris väärtuslikud.“ Lk 94