Hea põhjatuule vastu. Kõik seitse lainet

„Hea põhjatuule vastu“ ja „Kõik seitse lainet“ on mind viimasel ajal meeldivaimalt üllatanud raamatuleiud.

Sattusin Daniel Glattaueri raamatuid lugema täiesti juhuslikult tänu tema viimase eesti keeles ilmunud raamatu lugemisele ja avastasin enda jaoks tõeliselt hea ja humoorika kirjaniku. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, et üks Austria mees on võimeline selliseid raamatuid kirjutama, sest ühest küljest oleks tegu nagu naistekatega, aga teisest küljest vaadates nagu ei ole ka. Pigem on tegevustik võetud otse tänapäevasest maailmast, sest raamatute läbivaks tegevusliiniks on ühe mehe ja naise vaheline kogemata alanud meilikirjavahetus, millel on mõlemas raamatus ootamatu lõpp­lahendus.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et peale seda, kui ma olin lõpetanud „Hea põhjatuule vastu“, tahtsin ma juba väga teada saada, et mis siis järgmises raamatus edasi saab. Kahjuks Moodsa aja sarja raamatute kujunduse järgi ei oskaks küll kuidagi neid raamatuid sadadest teistest eristada ja välja valida, aga tuleb tunnistada, et välimuse järgi ei saagi alati sisu hinnata.