Ekraani taga

Noor autor jutustab täiesti seebiooperlikult ootamatute süžeepööretega tempoka loo, kus sekundikski ei hakka igav ja kui sa suudad juhtuvat ette ennustada, siis pead küll hiromant olema.

Ahhetan nagu raamatu tagakaanel kirjutanud noored – ma olen sõltuvuses, ahh kui hea!

See ei ole kvaliteetkirjandus. See ei ole “Romeo ja Julia” ega “Nullpunkt”. Aga kõik ei peagi ju. Kui raamat pakub lugemisnaudingut ja rõõmu, siis minu silmis omab ta juba väärtust. Ning naudingut ma sain – lehed lendlasid kui tormituules mu käes.

See on lugu noorest häkkerist, kes samas on restoraniomanik ja muidu rikas, aga käib veel ka keskkoolis. Vabal ajal on ta hobiks uute tehnoloogiate leiutamine. Samal ajal ilmneb kummalist infot tema ema surma kohta ning ilmub välja ka üks ootamatu tuttav minevikust. Ka ta ema ei olnud see, kelleks ta teda pidas.

Aga soovitan seda raamatut lugeda kui sci-fi romaani seejuures mõtlemata – “aga see ei ole ju võimalik!”. Sest kui reaalsustaju ajutiselt riiulile hoiule jätta, on tegemist mõnusa põnevikuga, mis pakub head meelelahutust. Ja kui Sara elu oleks veidigi õnnelikum, siis tahaks endalegi neid “supervõimeid”.