Välgumihkli ja Kirsiõie seiklused Kilulinnas

Kas oled kunagi mõelnud või tahtnud näha, milline nägi välja elu keskaegses Tallinnas või kuidas kohtusid esimest korda su vanaema ja vanaisa? Just selline imetabane võimalus tekib siinse raamatu peategelastel.

Välgu Mihkel ja Kirsi Õie on vend ja õde, kes elavad perega Setomaal, kus on rahulik elu, palju rohelust ja nende isiklikud kanad. Lapsed aga tahaksid elada hoopis pealinnas, kust vanemad justnimelt ära kolisid. Mihkli ja Õie õnneks saavad nad loa minna Tallinnas elava vanaema – mamma Mari – juurde.

Tallinna elu paistab lastele vägagi põnev. Mamma tutvustab neile Lennusadamat, Lauluväljakut ning Kadriorgu, tellib õhtul isegi kulleriga sooja pitsat ja pajatab lastele lugusid vanast Tallinnast ja nende vanaisast, kes kahjuks juba enne nende sündi siitilmast lahkus. Mihkel soovib, et ta saaks ka oma silmaga minevikku näha. Üllataval kombel tekibki lastel selline võimalus tänu vanaisa leiutatud väikesele ajamasinale, mis nüüd vanaema käsutuses on. Külaskäik pealinna muutub veelgi huvitavamaks, sest algab üks seiklusi täis mineviku avastusretk Tallinnas läbi erinevate ajastute. Tänu mammale õpivad lapsed, kus voolas vanasti Härjapea jõgi, näevad oma silmaga, kuidas süttis põlema Oleviste kiriku torn, söövad esimese Vabariigi aegses Kultase kohvikus kooki ning saavad osa isegi olümpiamängude purjeregatist ja teletorni ehitusest.

Tuleb välja, et ajas rändamine ja ajaloo kohta õppimine on lausa niivõrd põnev, et lastel ei jagu õhtuti isegi mahti kaasa toodud tahvelarvutis mängida. Vanaemalt õpitakse sedagi, et vahel võib hädavale olla hädavajalik, eriti kui tegemist on ajas reisimisega. Kõik aga muidugi ei lähe alati ladusalt ning julged seiklejad saavad ka mõne ehmatuse osaliseks ja hakkama isegi ajarännaku paradoksiga.

Raamat on suurepärane võimalus õppida läbi põneva loo tundma Tallinna ajalugu ning sellega seotud põnevaid fakte. Lisaks väärtustab lugu põlvkondadevahelist suhtlust, pakkudes sealhulgas ka nalja. Kirsiks tordil on asjaolu, et iga raamat on sõna otseses mõttes ainulaadne – käsitsi on lehti rebitud, põletatud ning tembeldatud, lisaks on lool koguni kolm erinevat lõppu. See on hea võimalus arutada sõprade või teiste lugemishuvilistega, kuidas nende raamat lõppes.

Selleks, et lugemiskogemust rikastada ja lähemalt uurida, mida peategelased oma ajareisidel näha võisid, soovitan huvilistel tutvuda (eriti koos lapsevanema või õpetajaga) ka järgmiste rohket ajaloolist pildimaterjali sisaldavate raamatutega:

1. Enno Tammer „Tallinna legendaarsed kohvikud“ (2025) – võimalus põhjalikumalt lugeda Kultase kohviku kohta ning näha tolleaegset sisekujundust;
2. Jaak Juske „Härjapea jõe saladus“ (2016) – saab tänu vanade ja tänapäevaste fotode kõrvutamisele paremat aimu Härjapea jõest;
3. Mati Õun „Kuldsed kuuekümnendad ja sealt edasi“ (2024) – lisaks tolleaegse ajastu eluolule on võimalik meelde tuletada, milliseid hooneid lisaks Tallinna Teletornile veel suveolümpiamängude purjeregati raames Tallinnasse rajati;
4. Aare Olander „Tallinna kadunud vaated. Vanalinn. I köide“ (2024) ja „Tallinna kadunud vaated. Vanalinn. II köide“ (2025) – rohkelt ajaloolist pildimaterjali Tallinna Vanalinna piirkonnast.