Ära võetud

Salapärane algus tekitab suurt huvi – tahaks kohe teada saada, mis noore naisega juhtus, et ta ärkab, ise teadmata, kus ta on või miks ta end nii kohutavalt tunneb? Kirjeldused naise enesetunde ning mõtete kohta on detailsed, tekitades tunde nagu kogeksin neid ise. Lugemine nõuab alguses palju tähelepanu ning pingutust, et tegevusi mõista. Teinekord võib see keeruline olla, kuna peategelane ise on suures segaduses ning piir reaalsuse ja luulude vahel on esialgu äärmiselt hägune.

Öeldakse, et mida rohkem inimene teada saab, seda rohkem küsimusi tal tekib. Teoses “Ära võetud” on täpselt samamoodi – iga infokild tekitab rohkem segadust selle asemel, et vastustele lähemale viia. Noore naise mäluga on tõsiseid probleeme ning ta ei suuda mõista, mis temaga tehtud on. Keerulisel teekonnal kujuneb üheks põhiliseks küsimuseks ka see, et keda ta üldse usaldada saab? Kas võõrast meest, kes teda siiani teadmata põhjustel aidanud on? Või hoopis omaenda tädi, kellega siiski palju kahtlaseid asjaolusid seotud on?

Paistab, et normaalse elu taastamine kujuneb peategelase jaoks pikaajaliseks protsessiks, juhul kui see üldse võimalikuks osutub. Autor suudab kogu raamatu jooksul põnevust hoida, kuigi kirjelduste ning tegelase sisekõne rohkus võib lugeja veidi kärsituks muuta. Raamatul on omapärane stiil, kuid sellegipoolest on tegemist hea vaheldusega harjumuspärasele lugemisele.