Algarvude üksildus

Tegemist on noore autori, 1982. aastal sündinud füüsiku esikromaaniga, mis pälvis 2008. aastal Itaalia tuntuima proosaauhinna Premio Strega. Tekst haaras kaasa kohe esimestel lehekülgedel.

Väike Alice on vastu oma tahtmist sunnitud käima suusatrennis. Iga kord, kui tüdruk koos kaaslastega suusamäkke jõuab, tabab teda vastupandamatu vajadus vetsu külastada, kuid selle asemel, et tualetti minna, otsustab ta suusaülikonda pissida. Seekord – päeval, mida lugejale kaasaelamiseks pakutakse, tabab tüdrukut tualettiminemise soov suisa kaks korda. Teisel korral suusaülikonda häda tehes, taipab Alice liiga hilja, et see, mis nüüd püksi tuli, ei olnud sugugi kõige lihtlabasem piss. Piinlik-koomiline situatsioon lõpeb millegagi, mille tagajärjed jäävad Alice´i saatma läbi kogu tema elu…

Teine peategelane on Mattia, poiss kellest saab eraklik ja autistlike kalduvustega matemaatikaprofessor. Mattia tunneb ennast kõige turvalisemalt arvudemaailmas. Tema suurimaks armastuseks on algarvud.

Nooreks naiseks sirgunud anorektikust Alice´i ja kaksikõe kadumises end süüdistava Mattia vahel on midagi. On see armastus? Raamat on kahe üksiklase noore arenemis- ja kasvamislugu. Lugu kahest kaksikalgarvust nagu raamatu sisekaanel öeldakse. “Mattia meelest olid nemad Alicega just niisugused kaksikalgarvud, üksinda ja eksinud, lähedal, ent siiski mitte piisavalt, et teineteisega kokku puutuda.” (lk. 135-136)

Valdavalt minoorsetes toonides tekst on tabav, jõuline ja muidugi – kütkestav.

Veel uuemat Itaalia autoritelt:

• Alfonso Signorini. Chanel: elu nagu muinasjutt. Ersen, 2012
• Paolo Nori. Tuubat ei ole. Kultuurileht, 2012
• Valerio Manfredi. Draakonite impeerium. Varrak, 2011
• Oriana Fallaci. Kiri sündimata jäänud lapsele. Koolibri, 2011
• Alessandro Baricco. Emmaus. Pegasus, 2011
• Alfonso Signorini. Maria Callas: liiga uhke, liiga õrn. Ersen, 2011