Tallinna Raamatukogud

Aja müra

Julian Barnes

Ilmunud: Varrak, 2019
Tõlkinud: Aet Varik
Postituse autor: Anne-Mari Vunder, Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

See raamat on 20. sajandi ühe suurema helilooja – Dmitri Šostakovitši – elust ja loomingust, võimu ja vaimu suhetest.

Autor on ilukirjanduslikus sisemonoloogi vormis kirjeldanud helilooja elu Nõukogude Liidus. Kümnete riiklike preemiate, autasude ja -nimetuste laureaat, nomenklatuurile ette nähtud hüvede kasutaja (välisreisid, suvilad, autod, kinnised poed) sattus korduvalt põlu alla, tema teoste ettekandmine keelati ja siis jälle lubati. Tundliku ja närvilise psüühikaga, isegi mitmes mõttes kinnismõtetele aldist heliloojat kasutas võim enda huvides. Raamat annab pildi Šostakovitši kolmel raskel eluhetkel: hukatuse ootuses pärast ooperi “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” hukkamõistmist ajalehes Pravda; häbitundes pärast Ameerika-reisi, kus ta oli sunnitud ette kandma talle valmis kirjutatud kõne, milles mõisteti hukka Igor Stravinski ja Sergei Prokofjevi muusika; ja viimaks kommunistlikku parteisse astumise eelõhtul. Ooperit tuntakse peale tema poolt mõningast ümbertöötamist tänapäeval kui “Katerina Izmailovat”, Stravinski ja Prokofjevi loomingut hindas ta väga kõrgelt ning parteisse astumisest ei olnud võimalik keelduda ka juba Hruštšovi “sula” ajal.

Barnes on muusikaliselt ja ajalooliselt erudeeritud kirjanik, ta kasutas raamatu kirjutamisel peamiselt kahte allikat: Elisabeth Wilsoni “Shostakovitch: A Life Remembered”, 1994 ja 2006 ning “Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused”, kirja pannud Solomon Volkov, 1979 (e.k. 2002). Volkovi raamatut ei ole tänaseni Venemaal avaldatud.

“Aja müra” ei ole tavalises mõttes ilukirjandus, pigem sobib see lugemiseks dokumentalistika, ajaloo või memuaaride huvilisele. Aga sügavmõttelised, elegantsed, vaimukad mõttearendused teevad raamatu nauditavaks. Ei puudu ka viited isiklikule elule – kolm abielu, kaks last, võimalikud abielurikkumised, viinajoomine, suitsetamine, haigused. Dmitri Šostakovitš suri 9. augustil 1975. aastal kopsuvähki.

Legendaarseim teos on 7. sümfoonia “Leningrad”, mille esiettekanne Leningradis toimus blokaadi ajal, raadio sümfooniaorkestrisse oli jäänud vaid 14 mängijat ja dirigent Karl Eliasberg oli sunnitud esitamiseks värbama suvalisi inimesi, kes vähegi suutsid mingit pilli mängida.

Üks, kes kuuleks,

üks, kes mäletaks,

üks, kes viina võtaks.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Avalikult kuvatakse vaid sinu eesnimi. Teised andmed jäävad privaatseks.

Veel raamatutvustusi

Mina olen tiiger

Ilja Lagutenko 2018

Läbi tule ja vee

Christian Unge 2020

Нетопырь

Ю Несбё 2013

Tearlingi kuninganna

Erika Johansen 2017