Tearlingi kuninganna

Erika Johansen jutustab loo noorest kuningannast, keda on kasvatatud eraldatuses ning kelle peale on pandud „pisikene tähtsusetu ülesanne“ – päästa riik õela nõiast valitseja – Punase Kuninganna – käest.

Kelsea aga on raamatuid armastav noor neiu, kelle jaoks maailma õudused üsna võõrad on. Sellest hoolimata asub ta rännakule, et päästa kuningriik.

Olgugi, et raamat oli kohati justkui liiga aeglane, andis see väga palju mõtteainet. Kohati pani see tundma, et ma võiks olla parem inimene. Mulle meeldis ka, kuidas Johansen kujutas kuningannat, kes ei olegi silmipimestavalt kaunis ja kes võitleb kaaluprobleemidega.

Kui tavaliselt võib välismaises kirjanduses näha suhtumist, et ülekaal annab tegelasele tugevust juurde või toiduarmastamine on vabanduseks, siis antud raamatus lähenetakse sellele minu hinnangul palju elulisemalt. See on miski, mis käib küll ka Kelsea mõtetest läbi, aga võitluses kurja kuningannaga on tähtsamaidki asju, mida tähele panna. Takistuseks saab see vaid siis, kui Kelseal on vaja hakata füüsiliselt võitlema ja see on see, mis paneb teda kaalu kaotama. Mitte teiste sõnad, mitte soov vastata mingile iluideaalile, mitte sisemine masendus, vaid soov olla võimeline tegema rohkem.

See on fantastiline ja maagiline seiklus, kus lugeja on väga realistlikult kaasa haaratud. Saab tunda nii tegelaste valu kui ka rõõme, saab osa nende nii nende mõtetest kui ka nende seiklustest.