Võõrad lapsed

Ljudmila Ulitskaja on tuntud vene prosaist. Tema raamat „Võõrad lapsed“ sisaldab lühiproosa lugusid autori lapsepõlvest Moskvas vahetult pärast Teist maailmasõda. Raamatu on suurepäraselt tõlkinud Ilona Martson, kes toob kujundirikka ja võluva keelekasutuse abil lugejani laste detailirohke mõttemaailma ja argielu.

Ulitskaja oskus laste sisemaailma, motiive ja arengut kirjeldada on lummav. See näitab, et olenemata tingimustest, kus lapsed kasvavad, jäävad lapsed alati lasteks. Lood on üheaegselt siirad, nukrad ja humoorikad, kuid lõppevad üldiselt alati hästi.

Soovitan kindlasti lugeda. Lisaks liigutavatele ja hoogsatele lugudele saab maitsa ohtralt keelelisi naudinguid.

„Faktid olid järgmised: esimesena sündis Gajane, tegemata emale rohkem tüli kui tavaliselt. Veerand tunni pärast tuli ilmale Viktoria, põhjustades kaks suurt rebendit ja palju väikesi kahjustusi pühis väravais, kuhu siseneda on nii magus ja kerge, aga väljuda raske ja valus. Niivõrd tormakas teise lapse ilmaletulek oli kogenud ämmaemandale Jelizaveta Jakovlevnale täielik üllatus ja kuni ta teise osakonna valvekirurgi tulekut oodates ligatuure pani ja verejooksu peatada üritas, röökis Viktoria kokkupigistatud rusikatega vehkides valjusti, aga Gajane magas rahumeeli, nagu polekski märganud oma astumist haprale purdele, mis on visatud ühest sügavikust teise.” (Lk 60)