Vanemuise väits

Raamat „Vanemuise väits“ on salaselts Rampsu lugude üheteistkümnes juhtum. Noored detektiivid Reilika, Sadu, Olav, Mari, Anton ja muidugi prantsuse buldog Mati satuvad taas põnevate sündmuste keskele, et lahendada ühe muuseumieksponaadi vargus.

Seekord toimub kuritegu Eesti Rahva Muuseumis ehk ERMis. Reilika isa töötab muuseumis ja tüdruk käib seal sageli. Tänu sellele tunneb Reilika väga hästi püsinäituse „Uurali kaja“ eksponaate. Ta märkab, et ühes vitriinis olev Karjalast pärit pussnuga, mida isa kutsub Vanemuise väitseks, näeb välja kuidagi teistsugune. Nimelt noa käepidet kaunistava mütoloogilise mao silm ei sära samamoodi kui varem. Seal peaks olema kivi, mille nimi on jaspis, kuid selle asemel on lihtsalt värv. Tundub, et väärtuslik eksponaat on ära vahetatud. Lähemal uurimisel selgubki, et õige nuga on asendatud 3D-prinditud plastikust koopiaga.

Vargus leiab aset ilmselt ajal, mil ERMis toimub rahvarohke üritus – teatrietendus „Seitse venda“. Vaid etenduse ajal on muuseumi valvesüsteem umbes tunnikeseks välja lülitatud. Seetõttu on kahtlusaluseid palju: ERMi töötajad, näituse külastajad ja etendust vaadanud toiduklubi liikmed (kes need veel on?). Muuseumi direktor palub nutikaid detektiive asja uurima ja süüdlast otsima. Suureks abiks on noortele varasemad kogemused, leidlikkus ja omavaheline koostöö. Põnevad seiklused algavad.

Järjekordset Rampsu salaseltsi juhtumit lugedes ei pidanud pettuma. Vastupidi. Autor oskab nii põnevalt ja samas harivalt sündmuste käiku edasi anda. Tema detailsed ja realistlikud kirjeldused loovad värvika pildi nii erinevatest tegelastest kui ka muuseumimaailmast. Lisaks saab lugeja teadmisi ajaloost ja soome-ugri rahvaste kultuurist. Arvan, et kes veel pole Eesti Rahva Muuseumis käinud, läheb sinna pärast raamatu lugemist kindlasti. Ja kes on käinud, tahab kindlasti minna uuesti, et näitust „Uurali kaja“ hoopis teise pilguga vaadata.