Te deum. Luuletusi aastaist 1998-2015

Poola poeet, esseist ja kriitik, kes oma loomingu eest saanud hulgaliselt auhindu. Asjaolu, mis absoluutselt imestama ei pane. Tema luulet on tõlgitud paarikümnesse keelde.

Palju on käsitletud religiooni ja armastust. Usuteema võib usuleigele eestlasele, esmapilgul veidi pelutav olla, kuid mine tea, ehk just vastupidi. Pole eelnevalt segavaid teadmisi on mõttel kergem juurduda. Luuletaja on kunagi ühes intervjuus öelnud, et iga luuletus, mis on ajendatud uudishimust selle vastu, mis jääb meie tajudest väljapoole on religioosne luuletus. Samas ei pea ta ennast ja ei taha ta olla religioosne luuletaja. Tema loodul ongi palju enam kihte.

Natuke unenäoline realism, kus igapäevased asjad võivad saada kergelt nihkes tähenduse, kus aega ja ruumi kasutatakse omatahtsi.

Valikkogu, kus nii mitmedki luuletused avavad ennast alles pärast mitmekordset lugemist. On hingekriipivalt ilusaid ja on kohati absurdi.

Täiuslik unenägu, millest ärgates on kahju, et otsa sai.

Ei ole suuremat armastust kui
vaikimine.

Sest kui Sa nähes
et ma mõtlen isa
surmast reedaksid
millal see juhtub
lakkaksid Sa olemast Jumal
ma imetleksin Sind

kõige enam vaid nõnda
nagu algkoolis Tomek S-i
kes pööras
silmalaud pahupidi
puudutas keeleotsaga nina
ja ennustas ette omaenda
surma. Aga Sa vaikid

kui ma räägin Sinuga
vaikid kui surevad
mu lähedased. Ei ole suuremat
armastust kui vaikimine

käegakatsutav kui taeva-
asfalt öölombis.

Lk 77