Täiesti tavaline merereis

Kuidas kirjutada ajaloo argistest asjadest, nt nõukogude aja kalapüügist nii, et seda oleks huvitav lugeda ka tänapäeva lastel? Meelis Kupits on leidnud omanäolise mooduse. Tema raamatus „Täiesti tavaline merereis“ on kokku sobitatud mitu erinevat žanri: ajalooalane teadmiskirjandus ja koomiks. M. Kupitsale, kes on ametilt eelkõige seotud lennundusega, kuid huvitub merenduse ajaloost, on see juba mitmes kord koomiksiraamatut kirjutada. Varem on temalt ilmunud lennunduse teemadel „Rahutud ajad ja lisalugu Vesi paneb rattad käima“ (Eesti Koomiksiselts, 2013) ja „Maast lahti“ (Valgus, 1998), kuhu said kokku kogutud aastatel 1990-1996 noorteajakirjas „Põhjanael“ ja lasteajalehes „Meie Meel“ ilmunud lood.

Sissejuhatuseks tuleb natuke juttu sellest, mida 1970. aastatel Tallinna sadamas näha võis ja kuidas üldse vanasti kalapüük käis. Lausa detailideni saab selgeks, millised nägid välja erinevad kalalaevad ja püügiriistad, milliseid kalu püüti… Ühel päeval seisab kai ääres traalerist ümber ehitatud ja värskelt remonditud noodalaev „Soela“, valmis meeskonda ja varustust pardale võtma. Meeskonda kuulub 23 liiget – mis ametikohti nad laeval täidavad? Millist varustust läheb kalalaeval ühe reisi jooksul vaja? Ja kuhu laev sadamast lahkudes suuna võtab? Kogu (ajalooline) tõde selgub üksikasjalistelt pildiruutudelt, koomiksile omaselt on detailides peidus väike huumorgi. Nagu muuseas ilmutab end aeg-ajalt ja jagab selgitusi ka laeva kaitsevaim, kotermann Ortwin.

„Soela“ seikleb jäisel Põhjamerel ja palava Aafrika lähistel, tormides ja vaiksetel vetel. Lugeja saab teada, kuidas ületatakse ekvaatorit ja peetakse laevas jõule. Lõpuks, läbi mitmete seikluste jõuab „Soela“ taas kodusadamasse ja kuudepikkusele merel olekule pannakse punkt: „Oli üks tavaline merereis“.

Võib-olla oligi, kindlasti aga on see raamat ebatavaline: siin saab muheleda naljakate juhtumiste ja piltide üle, saab palju teadmisi ja ühtaegu ka lugeda ka mõnusat reisilugu.