Serotoniin

Michel Houellebecqi seitsmes romaan räägib nagu ta eelmisedki üksildusest, suutmatusest juhtida oma elu, mõnes mõttes ka Euroopa allakäigust, globaliseerumisest. Teose peategelane on 40ndates aastates agronoomiharidusega depressioonis Florent-Claude Labrouste, ka autor ise oli enne oma kirjanikukarjääri algust agronoom. Mees on romaani alguses toksilises suhtes endast kakskümmend aastat noorema jaapanlanna Yuzuga, aga see suhe ei paku mehele midagi ja pettununa naise loomuvastases käitumises, lahkub ta sõnagi lausumata naise juurest. Mees pakib kohvri ja tal ei ole sellest kaheaastasest suhtest kaasa võtta mitte ühtegi fotot ega naise kingitud eset. Järgnevatel lehekülgedel meenutab peategelane oma eelnevaid suhteid naistega ja ainult üks suhe on, mida peategelane igatseb taga ja ka see puruneb mehe enda süü tõttu.

Florent sõidab Normandiasse, külla oma kursusekaaslasele aristokraat ja maaomanik Aymericile, kes kasvatab maheloomi. 15 aastat hiljem uuesti kursusevenda külastades näeb ta tema isiklikku allakäiku, kuid näeb ka põllumajanduse allakäiku, põllumeeste meeleavaldust ja leppimatust Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikaga.

Autor mainib oma teoses mitmeid kirjanikke, peategelane tunneb hingesugulust vene kirjaniku Nikolai Gogoli ja tema teosega “Surnud hinged”. Samuti meenub Oswald Spengler ja tema “Õhtumaa allakäik” (1918-22), mille auhinna Michel Houellebecq alles hiljuti sai.

Raamat on huviga loetav nagu kirjaniku eelmised romaanidki. Teos paneb lugeja mõtlema paljudele teemadele, mis meil globaliseeruvas ühiskonnas on.