Pauline unistuste mets. Paulīnes sapņu mežs

Juhani Püttsepa ja Gundega Muzikante teine ühine raamat „Pauline unistuste mets. Paulīnes sapņu mežs“ on raamat kõigile metsahoidjatele ja -armastajatele. Raamatu sõnum on õpetlik, südantliigutav ja paraku jätkuvalt asjakohane. Tekst on esitatud paralleelselt nii eesti kui ka läti keeles.

Raamatus jutustatakse lugu väikesest tüdrukust Paulinest, tema perekonnast ja metsast, mida ta enda omaks peab. Pauline on tüdruk, kes armastab oma metsatukka, millest ta iga päev kooli minnes läbi käib. Metsas ehitab ta vanade kuuskede vahele oma onnikest ning veedab seal ema arvates isegi liiga palju aega. Oma metsatukas olles õpib Pauline metsa armastama ning hoidma. Pauline metsaarmastus nakatab lõpuks isegi tema ema.

Pauline unistuste metsas on veel pihlakad, kuused, oravad ja musträstaski… kuniks ema sünnipäeva järgsel päeval on metsas hoopis harvester, mis puid langetama hakkab. Kuna loo algus oli nii positiivse noodiga, siis sellest hetkest hakkas ka minul lugedes sees kõle, elasin tegelaste murele kaasa ning lootsin, et see leiab lahenduse.

Jutustuse avalause “Sa vaata vaid, oleme puudega päris sarnased.” (lk 4) pani mind pikaks ajaks mõtlema. Millal kadus inimkonnal austus metsa vastu? Mida on võimalik teha, et meie metsad säiliksid ka järeltulevatele põlvedele? Neid küsimusi esitades ja vastates saab tegelikult igaüks meist midagi metsade püsima jäämiseks ära teha.

Soovitan lugemiseks ja läbitöötamiseks nii algklassilastele kui ka täiskasvanuile.