Palgamõrvar. Vaenlane

Victor. Perekonnanimi puudub. Samuti minevik. Ta on palgamõrvar. Ja süngem veel kui teised temasugused.

Tom Woodi triloogia esimene osa „Palgamõrvar“ on psühholoogiline triller, milles autoril õnnestub panna lugeja kaasa tundma mehele, kes ei tunne elu vastu mitte mingit austust– mõrvamine on tema töö. Spetsialistina on talle auasi ülesanne perfektselt täita – tappa jälgi jätmata.

Victor on palgamõrvar, kes ei usalda kedagi, ei lase endale kedagi lähedale ja kohtleb kõiki uusi inimesi potentsiaalse ohuallikana. Ta eelistab elada endassetõmbununa ja üksildasena. Paraku on saatusel kombeks kõige kummalisematel aegadel lihtsalt suunda muuta ja nii juhtub ka Victoriga, kellel peale paljusid edukaid aastaid selles ametis läheb Pariisi töömissioonil kõik valesti ja ta leiab end jooksmas oma elu eest läbi erinevate riikide, muuseas satub ta ka Eestisse. Ühel hetkel on rollid vahetunud ja jahtijast on saanud jahitav. Ning selle kõige taga on märksa võimsamad vaenlased kui ta alguses arvatagi oskaks.

Esimene osa triloogiast oli olenemata oma mahukuselt väga kiiresti läbitav ja peale selle lugemist jäin huviga ootama teist osa, sest teatud tegevusliinid jäid esimese osa lõpus lahtiseks. Teist osa pealkirjaga „Vaenlane“ oli ausalt öeldes juba natuke vaevalisem lugeda. Jäi mulje, et peale esimese osaga lõpetamist rauges autori jõud ja teine osa tuli välja juba suhteliselt kesisem, selline keskpärane põnevuslugu. Kuid hoolimata sellest ootan siiski ka kolmandat raamatut, sest esimese põnevus, täiuslikkus ja haaravus on veel liiga selgelt meeles. See on tempokas ja elav teos, kus kaasa ei saa tunda ohvritele, kes suuremas osas on oma karistuse ära teeninud, vaid tuleb kaasa elada palga­mõrvari põnevale ja uskumatule elule.