Paigad, kus olen avalikult nutnud

Noor naine Amelie leiab end ühtäkki väga keerulisest seisust. Ta on üksi ja sõpradeta. Ta ei saa aru, mida ja keda ta tahab ning miks ta iseennast ära ei tunne. Ta hing on katki, sest tema armastatu Reese ei ole enam ta kõrval ning igatsus ja kõiksugu muud vastuolulised tunded ei lase tal eluga edasi liikuda. Amelie on segaduses, sest ei mõista, mis läks valesti ja miks tal seoses Reese’iga järjest süngemad mälestused esile kerkivad. Et asjasse selgust tuua ja end uuesti leida, hakkab ta külastama paiku, kus Reese ta nutma pani.

Raamat räägib väga olulisel teemal ja tuletab meelde, et suhe iseendaga on kõige olulisem suhe meie elus. Sellest sõltub, kui õnnelikud ja tasakaalus me oleme ning kuidas laseme endaga käituda teistel inimestel. Peategelase üleelamised näitavad, mis juhtub siis, kui ei kuulata enda sisetunnet ja hüljatakse kellegi teise nimel oma soovid ja tõekspidamised.

Lugu tekitas palju emotsioone ja tõi mälusopist meelde nii mõnegi seiga ja inimese, kellel peategelastega sarnased käitumismustrid olid. Tundsin, et selline raamat oleks võinud kätte sattuda juba vähemalt 10 aastat varem, sest noore inimesena on võib-olla lihtsam raamatutegelastega samastuda kui samal teemal mõnda psühholoogiaõpikut lugeda. Kindlasti üks viimase aja parimaid lugemiselamusi!

→ Loe, mida arvas raamatust Südalinna raamatukoguhoidja Mirjam Kaun