Nad upuvad oma emade pisaratesse

Valisin selle raamatu lugemiseks kolmel põhjusel. Tegemist on „Põhjamaa romaani“ sarja kuuluva teosega. Teiseks mõjuteguriks olid teemad, mis käsitlevad kaasaegseid probleeme – terrorismi ja pagulust. Kolmas põhjus oli see, et autor sai antud teose eest Rootsi kirjandusauhinna „Augustipreemia“.

Kirjaniku sulest on varem eesti keeles ilmunud raamat „Paradiisist tuli torm“ .

Võib vist mainida, et osaliselt oli raamat põnevik, teisalt müsteerium. Kohati oli teos ka väga pingeline ja ootuseid kõrgele sütitav, samas sageli ka raskesti jälgitav, sest sündmuste kajastamises tuli tagasi minna minevikku ja siis taas pöörduda tulevikku. Teose sisu kirjeldatakse läbi noore naise silmade, kelle mälestustest ja emotsioonidest on teos kantud. Tüdruku mälestustes kerkivad esile suhted lähedastega, põgenemine, keerulised suhted naabruskonnaga ja sõbrad. Raamatu teeb huvitavaks see, et peategelane ei mäleta oma pärisvanemaid ja näeb iseennast nagu mingis unenäos. Tüdruku elu hakatakse lahkama ja kild-killu haaval ilmnevad ja hargnevad laiali tema elu sündmused ja keerdkäigud.

Ehk on autori poolt kirjutatud raamat selleks, et mõistaksime elu läbi „kannatanuid“ või saaksime aru, millised on inimeste valikud, kes on palju läbi elanud. Ma soovitan raamatut eelkõige neile, kellele sobivad kaasaja murelikuks tegevad teemad, sest kerge lugemine see ei ole – raamatusse peab tähelepanelikult süüvima.

Head lugemist!