Miks me varastasime auto

Vahest leidub raamatuid ka poistele. Nimelt on teose „Miks me varastasime auto“ peategelaseks 14-aastane poiss Maik Klingenberg. Tema kodu on väljastpoolt kena ja uhke, see-eest suletud uste taga on kahepalgeline perekonnapea karm ja eemaletõukav isa. Isa huvitab väga, mida neist väljaspool kodu arvatakse. See-eest on ema heasüdamlik, kuid kahjuks siiski alkohoolik, kes käib „ilufarmis“ ehk kliinikus võõrutusravil ega suuda joomisest loobuda, olenemata oma armastusest poja vastu.

Maik on erak, tal pole koolis sõpru. Talle pandi vahepeal hüüdnimeks Psühho, kui luges klassi ees ette kirjandi, aga see ununes peagi ja teda ei pandud varsti uuesti tähele. Nende 8. klassi lisandub uus õpilane, venelane Andrei Tšihhatšov hüüdnimega Tšikk, kes on samuti erak. Tšikk paistab olevat stoiline rahu ise, teda ei huvita ei õppimine, hinded ega ka teiste arvamus temast kui alkoholilõhnadega asotsiaalist.

Maikil on tunded aga klassi kõige populaarsema tüdruku Tatjana vastu, keda ta oma mõtetest välja ei saa. Kui ema läheb jälle ilufarmi ja isa „tööreisile“ oma assistendiga, jääb Maik kaheks nädalaks üksinda koju. Ta ootab pingsalt kutset Tatjana sünnipäevapeole, kuhu teda ega teisi erakuid pole oodatud. Tšikk kutsub end ootamatult Maiki juurde külla „laenatud“ autoga ja sõnab kindlameelselt, et Maik peab oma joonistuse Tatjanale kingitusena ära viima, vahet pole, kas nad on kutsutud või mitte. Nii algab varastatud – aga neil on ju plaan tagastada! – autoga tragikoomiline elamusterohke teekond. Nad käivitavad auto juhtmete abil, sõidavad mööda kiirteed või politseid nähes mööda põlde, ekslevad prügimäel, satuvad avariisse sigu vedava veoautoga. Võib ette kujutada, milline seiklus see on! Kahest erakust saavad aga loo lõpuks teineteist usaldavad teekonnakaaslased.

Peategelane Maik jutustab selle loo oma silme läbi, seda sõnastuse poolest humoorikalt ja ajatult, ning kirjeldab oma juhtumisi lugejale:

„Aga nüüd, kui ma istun siin sellel taburetil ja väljas müriseb kiirtee ja vanem politseinik seisab juba viis minutit tagapool kohvimasina juures ja valab sinna vett sisse ja kallab uuesti välja, vajutab nupule ja vaatab masinat altpoolt, samas kui iga jobu näeb, et pikendusjuhtme pistik pole sees, pean ma jälle Tatjana peale mõtlema. Sest õigupoolest ei oleks ma siin, kui poleks Tatjanat. Kuigi tal pole kogu selle looga mitte mingit pistmist. On see segane, mida ma räägin? Jah, mul on kahju. Ma proovin hiljem uuesti.“ (Lk 8)