Mikita keeleaabits: põliskeele omailm

Teos haarab lugeja kaasa põnevasse keelemaailma. Esile kerkivad mitmed huvitavad küsimused. Kuidas me maailma läbi keele tunnetame? Milliseid aistinguid keel ja ümbritsev keskkond meis tekitavad? Usun, et veidi teistsugune pilk eesti keelde paneb ka emakeelekõneleja mõtlema oma kogemuse peale ja pakub äratundmisrõõmu.

Mulle igatahes meeldiks, kui keelest ei mõeldaks ainult grammatika reegleid järgides, vaid nähtaks rohkem selle palju laiemaid omadusi, millele raamatus tähelepanu pööratakse – kuidas sõnad meid ennast tundma panevad, kas on seoseid kindlate sõnade ja värvide vahel, millised sõnad kohe eriti naljakad tunduvad, millised hääled looduses kõlavad ja kuidas neid jäljendada.

Keeleaabits on heaks meeldetuletuseks, et keel algab meist endist ja selleks, et seda märgata, tuleb võtta aega. Igaühel on isiklik sõnavara ja eelistused teatud sõnade kasutamise suhtes. Tasub heita pilk sügavamale endasse ja mõelda, millest see kõik tuleneb. Kui suur roll on olnud piirkonnal, kus elame või milliseid väljendeid oleme õppinud kasutama tänu oma vanematele, sõpradele, õpetajatele?

Kui Valdur Mikita mõtted eesti keele päritolu ja olemuse kohta loetud, saab meeleolukaid luuletusi nautima asuda. Teine pool teosest sisaldab lõbusaid sõnamänge, mis võivad tekitada soovi üht-teist ise eesti keele huvitavamatest kõladest kirja panema. Julgustan kõiki vähemalt proovima! Keelega seostuv ei pea olema igav, sõnadega saab ka väga mänguline olla.