Ma siis lähen nüüd, ütles Aeg

Lapsena me kunagi aega ei märka. Tunnid, minutid, sekundid kaovad märkamata. Kui me suureks kasvame, siis hakkame aega rohkem hindama. Meenutame aega, mille veetsime oma lähedaste inimestega. Mõtleme minutitest, mis võiksid meie elu muuta. Võib-olla, kui me juba lapsepõlves teaksime aja väärtust, siis suureks saanuna oleks meil vähem kahetseda?

Bettina Obrecht ja Julie Völk teevad oma raamatus lastele aja märgatavaks. Aeg elab tavalises linnakorteris ja istub tugitoolis nagu üks hiiglaslik sõbralik kodukoll ning saab sõbraks väikese tüdrukuga, kelle nimi on Lara. Teised pereliikmed ei väärtusta aga Aega ning mõtlevad välja igasuguseid viise, kuidas seda parajaks teha, seetõttu lahkub Aeg Lara kodust. Tüdruk läheb oma sõpra otsima. Oma teel kohtub ta erinevate inimestega ja nende ettekujutusega ajast.

Mis on aeg? Miks sellest kõik räägivad? Miks mõnikord ronib ta nagu tigu, aga teinekord tormab nagu jalgrattur võidujooksul? Raamat paneb lihtsal viisil väikest lugejat (ja kindlasti suurt ka) mõtlema nende keeruliste küsimuste üle ja õpetab aega väärtustama.

Raamatus kasutakse palju ajaga seotud väljendeid ja lõpuks tuleb välja väga huvitav sõnamäng. Peened ja õrnad illustratsioonid annavad hästi edasi selle loo sisu.