Lõuna pool piiri, lääne pool päikest

Raamatu peategelane Hajime elab pealtnäha tavalist keskklassi elu. Tal on olemas kõik, millest keskealine mees võiks unistada: kindel töö, perekond ja veidi suurem sissetulek kui keskmisel inimesel Jaapanis. Ta on järginud oma kirge, teinud rasket tööd ning on nüüd kahe džässbaari omanik.

Sellest hoolimata tunneb ta hinges rahutust ja ebakindlust. Ühel päeval näeb Hajime baaris üht ilusat naist, kes meenutab talle väga lapsepõlvesõpra Shimamotot. Aastakümneid tagasi põdes tüdruk lastehalvatust, mis muutis tema kõnnaku üpris äratuntavaks. Sellel naisel aga pole kõndimisega probleeme ning ta näeb välja palju ilusam kui Hajime mälestus vanast tuttavast. Shimamoto oli noore tüdrukuna üsna leplik ja pelglik, taludes kuulujutte ja inimeste pilke kordagi vastu hakkamata. Tema silme ees olev viirastus on kõike muud kui tahaplaani sulanduv hall mass. Suutmata end talitseda hakkab Hajime naist jälgima ning hiljem võimalikult märkamatult jälitama linnas. Ta peab teada saama, kellega tegu on: isegi, kui see peaks tema enda elu ning väärikuse ohtu seadma.

Lastena olid Hajime ja Shimamoto mõlemad heidikud oma üksiklapse staatuse tõttu. Pärast teist maailmasõda, mil Jaapani majandus ja ühiskond taastus suurest kaotusest, leidus vähe ühelapselisi perekondasid. Olla üksiklaps tähendas olla privilegeeritud ja egoistlik — väärtused, mis vastanduvad Jaapani ühiskondlikele ideaalidele. Seepärast on Hajime kogu oma elu tundnud ennast halvasti ja eraldatuna teistest inimestest. Oma mineviku mälestusi analüüsides leiab peategelane vastused ammu unustatud küsimustele.

Murakami teos on intrigeeriv pilguheit Jaapani kultuuri ja vaoshoitud emotsioonidesse. Autor on süžeesse osavalt põiminud enda muusikalembuse, vihjed kirjandusele ning erootilise alatooni.