Kurat ja Jumal

Endassekiskuv, õudust tekitav ja samas nii õrn ja lummav raamat …

Raamatu alguses on kaks poissi – Kurat ja Jumal. Kurat on väike ja õnnetu rääbakas, ta magab külmas lapsehauas, sööb jänesepabulaid ja on nii üksik. Sageli käib ta piilumas lähedal elavaid inimesi – kuidas nad koos õues söövad, naeravad, lapsed mängivad palli … kõige rohkem maailmas sooviks ta olla nendega, olla nende sõber ja kaaslane. See on lihtsalt südantlõhestav, kuidas väikese Kuradi üksindust ja ängi kirjeldatakse! Kuid inimesed, nähes kuskil väikest õnnetut Kuradit püüavad teda mitte ainult ära ajada, vaid lausa tappa. Sest Kurat – see on ju Kurat!

Jumal on väike prullakas ülbe poiss, keda saadavad alati kolm vaikivat inglit. Jumalal on kuldne sau, millega ta lööb inimesi, kes tema teele jäävad. Jaa, muidugi on inimene tema looming, kuid kõige ebaõnnestunum. Ka kivid on tal paremini välja kukkunud kui inimene.

Näis, et nad olid alati õnnelikud. Jaa, Kuradile näis inimeste elu peaaegu paradiislik. Ta ei olnud küll ühegi inimese majas käinud, kuid oli siiski jõudnud sellest selge pildi saada: ainult rõõm! Ainult ühtekuuluvus, headus ja igavene õnn! Seal oli kõik see, millest ta ise, üksik, tõrjutud, vanemate, õdede-vendadeta, alati puudust oli tundnud. (lk 10)

Ja nii see elukene veereb. Ühel hingematvas piinas ja üksinduses, teisel suurelises üleolekus. Kuni juhtub midagi, mis muudab kõike. Kuradis vannub tema headus alla temas lahvatavale raevule, kui ta kaotab selle ainsa, kelle oli leidnud. Inimeste julmusega enda kallal oli ta juba harjunud, kuid kui see puudutab tema kõige kallimat, lööb tal silme eest mustaks. Nii loob ta Põrgu. Jumal on aga vahepeal hoopiski tukkuma jäänud ja üles ärgates ei suuda ta oma silmi uskuda – mida on tema loodud inimesed tema loodud maailmaga teinud! Ta näeb maharaiutud vihmametsi ja sõdade massihaudu, kuivanud meresid ja mahajäetud linnu.

See oli suurepärane. Ilmselt üks kaua meelde mõlkuma jääv lugemine. Soovitan soojalt.