Kuidas lapsi sööma saada: matk maitsete maailma

Meie lapsed söövad seda, mida meie ise. Kuidas see teistmoodi olekski võimalik? Seega pole mõtet vales toitumuses kedagi teist süüdistada, ikka vaid iseennast. Ega väiksed lapsed saa ju sellest aru, et rämpstoit on kahjulik. Meie ise peame eeskuju näitama ja meie rassil, uskumusel või päritolul pole mingit seost toidu kvaliteediga.

Head näpunäited emadele, kuidas tutvustada oma imikule erinevaid maitseid. Lisana rohkesti abistavaid toiduretsepte ning õpetusi, kuidas tekitada lapses huvi söögi vastu.

„Kommidel iseenesest poleks häda midagi, kui maiustused oleksid vitamiinirohked ja organismile kasulikud, aga nii see kahjuks pole. Uuringud näitavad üha selgemalt, et liigne suhkur võib tuua kaasa maksa ohtliku rasvumisele. Rasvamaks oli diagnoos, mis varem pandi enamasti alkohoolikutele, aga nüüd näitavad eri riikides läbi viidud uuringud, et see esineb ka paljudel rasvunud lastel.”

Raamatus ei jäeta käsitlemata ka vitamiinide ja bakterite kasulikkust, allergia probleeme ning ka gluteenitalumatust. Lühike kokkuvõte on tehtud ka sellest, kuidas tekkis nn kunstlik toit (alates emapiima asendajast kuni muu tööstusliku valmistoodanguni välja).

Teine pool raamatust keskendub suuremate laste söömismuredele – kuidas saada laps erinevaid aineid maitsma ning kuidas neid selle eest “premeerida”. Lisana jälle toredad ja praktilised näpunäited sellest, kuidas panna laps „salaja” sööma.

„Pange taldrik lauale ja ärge lubage lapsel süüa. Meie lasteaias keelas õpetaja lastel süüa aedvilju. Rohelistest viljadest võisid lihased väga suureks kasvada ja lapsed võisid muutuda nii tugevaks, et panevad õpetaja selili. See keeld pani näiteks meie lapsed brokolit sööma.”