Kopenhaageni triloogia: Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus

Põhjamaade kirjandus on mind alati kõnetanud ja sügavalt puudutanud. Nii ka selle suve suurim lugemiselamus Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia“. Ditlevsen (1917–1976) oli eelmise sajandi üks tuntumaid ja skandaalsemaid Taani kirjanikke, kes julges kirjutada avalikult ka toona tabudeks peetavatel teemadel.

Raamat on jagatud kolmeks osaks. Esimeses kirjeldab autor oma lapsepõlve Vesterbro töölisagulis. Teine osa keskendub Tove noorusajale: tema kujunemisele ebakindlast tüdrukust iseteadlikuks nooreks naiseks ja armastuseotsingutele. Samuti on siin suur roll tema kujunemisel kirjanikuks. Kolmas ja minu jaoks kõige põnevam osa avab autori suhte sõltuvusega. Kindlasti oli just see osa teosest ilmumisajal paljude jaoks šokeeriv ja silmiavav.

Kuigi raamatus kajastatavad teemad on kohati tõsised ja nukradki, siis läbib teost tervikuna mõnus huumor ja eneseiroonia. Just see pealtnäha kerge ja muretu jutustamisstiil muudab „Kopenhaageni triloogia“ vägagi nauditavaks ja kiiresti kulgevaks lugemiselamuseks. Pärast raamatu sulgemist tekkis kohe huvi autori kohta guugeldada ja rohkem teada saada. Nagu selgub, oligi tegemist just nii särava ja huvitava naisega, nagu raamatust lugeda võib.

Julgen teost soovitada kõigile Põhjamaa kirjanduse, aga ka naiskirjanduse austajatele. Ja muidugi neile, kes ei pelga pilguheitu elu hämaramatesse sfääridesse.

„Sul on head veenid, ütleb ta. Siis torkab ta süstla veeni ja kui vedelik mu kätte kaob, levib mu kehas pühalik tunne, mida ma pole varem kogenud. Tuba avardub säravaks saaliks ja ma tunnen end lõõgastunu, rammestunu ja õnnelikumana kui kunagi varem.“ (lk 270)