Kaasaru. Elust ja tööst tehisaruga

Raamat annab hea ülevaate sellest, kuidas tehisintellekt ehk kaasaru muudab meie töökeskkonda, haridust ja elu laiemalt. Autor on Pennsylvania Ülikooli Whartoni ärikooli professor, kes kasutab kaasaru aktiivselt oma õppetöös ning teab seetõttu hästi, millest räägib. Tehisintellekti ei käsitle ta pelgalt tööriistana, vaid pigem uut tüüpi kaaslase ja abilisena. Sealt ka mõiste „kaasaru“.

On ülesandeid, milles inimene on parem, ja on neid, kus masin on tugevam. Üks Mollicki tuntumaid kontseptsioone – sakiline piir (The Jagged Frontier) – kirjeldab seda hästi: tehisintellekti võimekuse piir ei ole sirgjooneline, vaid pigem ebaühtlane. Mõne keeruka ülesandega, näiteks strateegilise planeerimisega, saab AI suurepäraselt hakkama, samas aga ta võib komistada lihtsa loogikaülesande otsa. Just see loobki inimesele võimaluse – kunagi ei tea täpselt, kus AI eksib, ning seega on oluline seda kontrollida.

Selline koostöö loob uue kvaliteedi. Autor märgib, et sellest võidavad sageli mitte niivõrd tippspetsialistid, vaid pigem keskmisel või nõrgemal tasemel tegijad, kelle võimekus tänu AI-le märgatavalt kasvab. Kooseksisteerimine avardab võimalusi peaaegu igas valdkonnas. On loomulik, et tehisaru levikuga kaovad mõned töökohad, kuid asemele tekivad uued – ka sellised, mida me praegu veel ettegi ei kujuta. Palju sõltub inimese valmisolekust muutustega kaasa minna: vanasse kinni jäädes on lihtne kaotajaks jääda, samas kohanemisvõime suurendab oluliselt võimalust ka tulevikus tööturul väärtuslik olla.

Mollick ei varjagi, et kasutas raamatu kirjutamisel, struktureerimisel ja toimetamisel tehisintellekti abi – ta tõepoolest kasutab seda, millest kirjutab.

Suur osa raamatust keskendub haridusvaldkonnale, mis on autori tausta arvestades igati loogiline. Ta leiab, et traditsioonilised kodutööd on praegusel kujul oma aja ära elanud. Samuti kritiseerib ta levinud lähenemist õpetada tehisintellekti kasutamist pelgalt promptide koostamise kaudu. Tema hinnangul tuleks õpilasi õpetada AI-ga koostööd tegema.

Autor rõhutab, et probleem ei ole niivõrd petmises, seda on õpilased alati teinud, vaid selles, kuidas haridussüsteem suudab olukorda enda kasuks pöörata. Näiteks võiks lasta tehisintellektil kirjutada essee ning anda õpilastele kriitiku roll, et nad seda analüüsiksid ja selle kvaliteeti hindaksid.

Tema lähenemine on kaasav: tehisaru tuleks käsitleda partnerina, kohelda nagu inimest, et saavutada paremaid tulemusi. Raamat on kirjutatud teadlikult üldistavalt, sest autor möönab isegi, et valdkond areneb nii kiiresti, et detailid vananevad kiiresti. Sellest hoolimata pakub ta mitmeid praktilisi soovitusi tehisaru kasutamiseks.

Kokkuvõttes on tegu üllatavalt optimistliku, kergesti loetava ja mõtlemapaneva raamatuga, mis on just selle optimistliku suhtumise tõttu ka palju kriitikat.