Kaasani täht

1896. aastal leiavad kolme Viini professori juures töötavad kokk Ellie ja majateenija Sigrid täiesti juhuslikult ühest pisikesest Austria mägedes asuvast kirikust väikese tombu. Tegelikult ei ole see aga mingi suvaline tomp, vaid väike tüdrukutirts, kelle nimeks saab Annika. Tüdruk asub Ellie ja Sigridi kasutütrena elama professorite majja Viinis ning peatselt saab temast kogukonna väga armastatud liige. Lisaks leitud perekonnale saab Annikale väga südamelähedaseks 94-aastane vanadaam, kes talle oma nooruspõlve seiklustest pajatab.

Annika on südamlik, abivalmis ja nutikas tüdruk. Igal õhtul enne uinumist unistab ta aga, et ühel ilusal päeval saabub professorite ukse taha kena naisterahvas, kes ta pisarsilmil oma embusesse haaraks – tema pärisema, kes on oma tütart aastaid taga otsinud ning nüüd lõpuks ometi üles leidnud. Ja Annika unistused täituvadki – tema ema leiabki ta taas ning elu muutub täielikult – teenijatüdrukust saab aadlik, Annika von Tannenberg. Kuidas neiu oma uue eluviisiga kohaneb ning mis rolli mängib kogu selles loos 94-aastase vanadaami juveelikogu, selle saab igaüks ise raamatut lugedes avastada.

Raamatut lugedes üllatusin, et see mul varasemalt kahe silma vahele on jäänud. Tegemist on tõelise pärliga, mida võiksid lugeda nii lapsed kui täiskasvanud. Ibbotson kirjutab Annika mõttemaailmast, teda ümbritsevast keskkonnast ja pisematest detailidest idüllilises 20. sajandi alguse Viinis justkui lapse enda silmade läbi, mis on äärmiselt südantsoojendav. Tekst on vahetu ja otsekohene, kuid samas säilib lapselik naiivsus, mis mõjub raamatut lugedes kohati lausa kibemagusana. Soovitan ja jäängi „Kaasani tähte“ soovitama kõigile, kes vähegi huvi võiksid tunda.

„Kaasani täht“ ilmus Austrias sündinud Briti kirjaniku Eva Ibbotsoni sulest 2004. aastal, eesti keelde tõlkis raamatu Liisi Ojamaa.