Ingli valgus

Ingel ei ole mitte päris ingel, vaid hoopis viieaastane tüdruk, kes oma vanaemade järgi sai niisuguse nime. Ingel elab koos oma ema, isa ja vanema vennaga Haapsalus, päris mere ääres. Kõik oleks nagu hästi, aga tüdrukul on üks suur mure. Nimelt kardab ta pimedust. Kardab nii väga, et ei julge üksinda magama jääda.

Siin tuleb tüdrukule appi tema vanaema. Vanaema räägib, et pimedust pole vaja karta, see on päris tavaline asi. Ta soovitab Inglil valgust enda ümber rohkem tähele panna ja pimedust vähem märgata. Vanaema pakub välja, et Ingel võiks koguda valgust enda sisse – mälestusi päevadest või hetkedest, kus kõik on olnud väga hästi ja tüdruk on olnud eriti rõõmus. Siis on õhtul ja pimedas hea nende asjade peale mõelda ja hirm ei tule peale.

Nii hakkabki Ingel tegema. Aasta jooksul kogub ta endasse mitmeid nii-öelda valgusepilte: kuidas nad vanaemaga kahekesi õhtul köögis istuvad ja lobisevad; kuidas lasteaias vastlaliugu lasti; kuidas ta emadepäevaks metsast ülaseid korjas; ema ja vanaemaga koos laulupeol käis; lugema õppis… Ilusaid mälestusi koguneb palju ja raamatu lõpuks on Ingel pimedusehirmust üle saanud.

See on armas ja südamlik kogupereraamat ühe tüdruku elust ja tegemistest terve aasta jooksul. Kirjanik Hille Karmilt on lastele ilmunud veel mitmeid toredaid raamatuid: “Väike vahva vanaema” (2006), “Joosep ootab jõuluvana” (2007), “Robot Robin saab südame” (2007), “Joosep läheb jõuluvanale külla” (2008), “Pasun punase kuue taskus” (2010) ja “Näe, särabki!” (2014).