Imeline aed

Raamat „Imeline aed“ jõudis minuni tegelikult juba mitu kuud tagasi, aga lugemist alustasin alles nüüd. Küll olid teised raamatud oma järge ootamas, teinekord polnud jälle tuju. Olles aga lõpuks raamatu läbi lugenud, imestasin, miks ma nii kaua ootasin, kuna tegemist on väga hea lugemisvaraga.

„Imeline aed“ on liigitub nn kergema kirjanduse hulka, aga on sellest hoolimata üsna mitmekihiline raamat. Ühelt poolt on see romantiline suhetedraama, teisest küljest aga muinasjutt, kus toimuvad maagilised asjad. Teose keskmeks on õed Waverleyd, keda linnarahvas veidi eriskummaliseks peab. Claire elab üksi suures majas, millel on imeline aed. Seal kasvavatel taimedel on võime inimesi mõjutada ning Claire on selle enda kasuks tööle pannud, pidades toitlustusettevõtet, kus pakub oma aia taimedest tehtud roogasid. Sydney on maailmarändur, kes lõpuks saabub kodulinna tagasi ning asub õe juurde elama. Tema võimeks on suurepärane oskus juukseid lõigata ja seada. Sydney tagasitulek paneb linna kihama ning sellest hargneb palju erinevaid sündmusi. Õdedel on vaja peale pikka lahusolekut üksteisega kohaneda ja minevikku selgitada. Lõpp on kõigi jaoks õnnelik: õed leiavad endale elukaaslased, vanad suhted saavad paika pandud ning kõik laabub ladusalt.

„Imelise aia“ võlu peitub selles, et seda lihtsalt ei saa käest panna. Raamat on kirjutatud hoogsalt ja kaasahaaravalt, selles on helgust ja soojust. Teoses on põnev inimsuhete võrgustik, mida hakatakse tasapidi lahti harutama. Ühelt poolt jälgisin raamatu suhete-liini ning elasin peategelastele kaasa, teiselt poolt nautisin teose väikseid maagialisandeid. Ma ei usu erilistesse võimetesse ja taimedega ravimisse, aga sellest lugeda oli väga võluv ja südantsoojendav. Ühe koha pealt ma ei ole autoriga siiski nõus. Raamatus anti pidevalt mõista, kuidas nt kõik Waverleyde perekonna liikmed on olnud kergelt imelikud, Clarki perekonna naised on voodis osavad ja keeravad mehi ümber sõrme, Hopkinsi mehed on abiellunud vanemate naistega jne. Kindlasti üks nimi ja veri seob suguvõsa liikmeid, aga samas on ju tegemist erinevate indiviididega. Kõigil on oma isiksus ja iseloom ning ei saa öelda, et kõik ühe pere liikmed oleks väga sarnased.

Raamatu „Imeline aed“ näol on tegemist väga meeldiva meelelahutusega. Autor paneb lugeja mõtlema mitmete teemade üle, näiteks missugust rolli mängib inimese jaoks perekond. Samuti inimloomuse üle, kuidas igaühel on omad plussid ja miinused ning luukered kapis, kellega võidelda. Me kõik oleme inimesed ning kindlasti leiab igaüks endas raamatu tegelastega sarnaseid jooni. Iga lugeja saab valida, missugust raamatu tegevusliini ta jälgib ja oluliseks peab. Head lugemist!