Lastekonverents “Luule meie suus” inspireeris!

Eesti teine lastekonverents “Luule meie suus” andis rahvusvahelisel luulepäeval (21.03.2026) sõna 3.-4. klasside õpilastele.

Tallinna Südalinna raamatukogus peetud konverents tõi kokku lapsed üle Eesti – Harjumaast Valgani ning Ida-Virumaast Läänemaani. Rühmades arutati, millist luulet just nemad lugeda tahaksid, avaldades oma mõtteid nii sisu kui ka kujunduse kohta. Aruteludes olid lastele toeks noored lapse õiguste saadikud. Modereerisid Tallinna Reaalkooli 6. klassi õpilased. Konverentsi korraldasid Lastekaitse Liit ja Tallinna Raamatukogud.

Lapsed arutlesid järgmiste teemade üle:

• Luule vs jutustus – kumba eelistad?

Eelistatakse rohkem proosat – pikem, sisukam, juhtub rohkem asju (näiteks “Harry Potter”),
Luule – kergem lugeda ja meelde jätta riimidega (näiteks “Kevadpori”), tundelisem.

• Mis on luules erilist?

Kõlab ilusamini, tekitab tundeid, kahe reaga saab palju edasi anda, lugemine on mänguline. Luulega on palju lihtsam eneseväljendus, sest ei pea tervet lugu kirjutama välja ja riimidega on mugavam.

Riimid meeldisid kõigile – sõnad lähevad hästi kokku, palju lahedaid sõnu, naljakas. Vabavärssi ei eelistata. Lemmikuid: “Mutimetroo”, “Sõbrad teevad tempe”.

• Kas luule vajab midagi juurde?

Jah, näiteks pilte – lisab lõbusust, aitab mõtet edasi anda, pikematel või raskemate luuletuste puhul; huumorit – toob vaheldust; sügavamat mõttelisust – neid on vähe; päris elust rohkem luuletusi – neid on vähe.

• Mida saab luulest luua?

Filme, näidendeid, muusikale, ooperit, reklaame, tsitaate, disaine, maale, laule, kingitusi, seiklusi ja mänge.

• Milline võiks hea luule sisult välja näha?

Lõbus, et mõte ei kaoks ära, 100% tahetakse riimi (lihtsam lugeda, jääb kergemini meelde), energiline, tempokas – luules võiks olla rohkem tegevust kui kirjeldusi, lihtsalt mõistetav
Vabavärssi raskem välja lugeda, tüütu on ka vabavärssi ette lugeda. Kui rütmi ei ole, siis hakkad otsima riimi.

• Milliseid emotsioone peaks luule kajastama?

Erinevaid emotsioone, aga peaks panema kaasa mõtlema.

• Mis teemal on vaja rohkem luuletusi kirjutada?

Loodusest – tasakaal fantaasiaga, loomadest – neid on liiga vähe või igavad, päris elust – samastumise eesmärgil, fantaasiarohkeid – haldjad, müstilised olendid (neid pole palju), spordist, kriminaalse sisuga, kuulsatest inimestest.
Tulevik ja vanem aeg – kirjutatakse küll, kuid rohkem oleks vaja lapsele arusaadavamas keeles.

• Kui pikk peaks õige luuletus olema?

Mitte liiga pikk, 3 salmi. Luuletuse pikkusel ei ole vahet, aga 2 lehekülge on juba liiga pikk ja mõte võib ära kaduda. Pähe õppimise jaoks on vajalikud lühemad luuletused.

Kohal olnud 4 lastekirjanikku – Ilmar Trull, Jaanus Vaiksoo, Tarmo Vaarmets ja Ülle Kütsen – avaldasid siirast imestust laste tohutu eeltöö, sh põnevate ja leidlike küsimuste, arutelude üle.

• Jaanus Vaiksoo jagas tagasisidena: “Kohtumine lastega oli igati tore, kokku olid tulnud tõesti lugemishuvilised lapsed, kellel oli ka palju küsimusi. Formaat oli hoopis teine, kui tavaliselt koolikohtumistel, aga napist ajast hoolimata jõudsid lapsed palju küsida ja mina omakorda vastata. Lastele, kes pole veel luulet avastanud, soovitan alustuseks sõnamängulisi luuletusi, mis pakuvad ootamatuid lõppe ja on enamasti kergemad ja naljakad. Selliste luuletuste meister on kahtlemata Ilmar Trull. Niimoodi luulet avastades võib jõuda juba keerulisemate ja ka tundelisemate tekstide juurde.”
• Tarmo Vaarmets jagas tagasisidena: “Otsene kokkupuude luulehuviliste lastega oli mulle kui luuletajale vägagi inspireeriv, mis pani paremini tajuma adressaati, kellele kirjutan ja noorte lugejate ootusi. See andis ka optimismi eesti keele ja eesti luule tuleviku suhtes. Võibolla oleks luulele vaja teha mingisugust reklaami, et muuta luulest mittehuvitatute eelarvamusi. Miks ei tehta näiteks luulevideosid, on ju muusikavideod.”
• Ülle Kütsen jagas tagasisidena: “Kirjutades ise lasteluulet, oli mulle eriti põnev jälgida ja kuulata, kuidas lapsed luulesse ja luule kirjutamisse suhtuvad ning milline oleks üks hea luuletus. Mulle väga meeldis, et sõna said vaid lapsed ise. Sain palju uusi mõtteid ning häid tähelepanekuid: luuletus võiks olla ikka piisavalt pikk ning alati võiks olla mõte sees. Rohkem võiks luuletusi olla päriselust (kooliteemalisi), aga samas tuleks kirjutada ka võluolenditest, näiteks ükssarvikutest. Luuletus võiks olla naljakas, samas pakkuda häid riime ning sõnamänge. Küsimused kirjanikele olid lastel põhjalikult ette valmistatud: uuriti, et kuidas saada luuletajaks, kuhu võiks luuletusi saata, kui kiiresti üks luuletus valmib ning kuidas tehisaru ja luule kokku käivad? Oli tore näha, et üle Eesti tuli kokku nii palju lapsi, keda luule siiralt huvitab. See annab ehk lootust ka nendele lastele, kes luulet veel ei loe, aga tulevikus lugema hakkaksid. Luule ei pea olema igav, vaid luulega on lõbus!”