Astraea Sibula mälestused

Kui elasime raamatukogus

Kuigi minu isa töömehepõlv algas juba lapsepõlves karjasepõlvega kodutalus, jätkus koduõpetajana, siis ametnikuna mitmesugustes riigiametites nii Eestis kui ka Soomes, tuleb tema elutööks siiski pidada Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu ja Lugemistoa väljakujundamist Tallinna keskraamatukoguks. Oma hingelt oli ta raamatukoguhoidja.

Juba enne 1921. aastat, millal temast sai Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu ja Lugemistoa juhataja, oli ta raamatukogunduse vallas “näpuharjutusi” teinud, olles tegev Viljandi Lugemisringi raamatukogus ja Helsingi Eesti Haridusseltsi raamatukogu korraldades. Ei ole siis mingi ime, kui vabanes Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu ja Lugemistoa juhataja koht, ta sellele kohale kandideeris.

Tema suurt huvi asja vastu näitab seegi, et enne tegelikult tööle asumist käis ta mõnel korral tutvumas oma tulevase töökohaga (Aleksander Sibul. Tammsaare Tallinna Keskraamatukogu lugejana, lk. 263).

Juba algul oli tal selge ettekujutus, missuguseks peaks tulevikus kujunema raamatukogu, milles oli tema tööle hakkamisel vaid 9531 köidet. Oma kava raamatukogu väljaarendamiseks esitas ta Tallinna Linnavalitsusele juba 1921. aasta veebruaris, kuid tema kava teostus järk-järguliselt alles 1930. aastatel. Põhjuseks oli ruumipuudus, ka koosseisud olid minimaalsed.

Alates 1940. aasta augustist algas saavutatu järk-järguline häving. Hukutavalt mõjusid nii sõda kõigi oma tagajärgedega kui ka bolshevike soov kujundada Tallinna keskraamatukogu nõukogude raamatukogude eeskujul tavaliseks raamatukoguks.

Oma pika pensionipõlve jooksul (1950-1981) tekkis isal soov jäädvustada 1921-1940 aastatel tehtud tööd, et järelpõlvedel oleks ettekujutus, missugusel tasemel oli kunagine Tallinna Keskraamatukogu.

Selleks hakkas ta materjali koguma. Enda poolt talletatud materjalidele lisaks sai ta raamatukogunduse eriala lõpetanute kaudu, kes olid diplomitöö kirjutamiseks saanud temalt raamatukogutöö kohta andmeid, ametlikest pabereist koopiaid.

Siiski pidi kavatsetu esialgu jääma tahaplaanile, kuna kirjandusteadlase Eerik Tederi mõjutusel alanud mälestuste kirjutamine A. H. Tammsaarest võttis väga palju aega. Ka osutus takistavaks teguriks tema üha halvem nägemine, mis lõppes täieliku nägemise kaotusega.

Püüdsin küll isale sekretäriks olla, kuid minu vilumatuse ja vast ka ajapuuduse tõttu jäi kavatsus ellu viimata.

Mõni kuu enne surma ütles isa mulle, et raamatukogust jääbki kirjutamata.

Kogutud materjal aga säilis. Nüüd raamatukogu sajanda aastapäeva eel püüan neid materjale kasutades viia tema kavatsuse ellu. Seda tööd hõlbustab asjaolu, et elasime perega aastatel 1928-1951 raamatukogus isa ametikorteris ja meie kodune elu oli tihedalt läbi põimunud sündmustega raamatukogus. Võtsime osa raamatukogus toimunud üritustest, ühistel söögiaegadel arutati raamatukogus toimunud sündmusi.

Ametlikele andmetele lisan oma mälestusi ja muljeid mitte ainult raamatukogust, vaid ka elust Tallinnas üldse, olmest, perekonnaelust, et seda kauget aega tänapäevalgi mõistetavaks teha.

Astraea Sibul (4. märts 1924 – 7. veebruar 2013)

Püüe raamatukogu arengukava realiseerida

Oli 1928. aasta 28. jaanuari õhtu, kui seisin esmakordselt teisele korrusele viiva laia ja kõrge trepi ees, mis viis mind isa-ema saatel minu uude kodusse, mis jäi selleks 1951. aasta juuni lõpupäevadeni. See trepp, mis tundus mitte veel nelja-aastasele lapsele küllaltki hirmuäratavana, osutuski minu kõige eredamaks muljeks uuest kodust. Veel hiljemgi figureeris see trepp minu hirmuunenägudes.

Uus kodu asus Tallinna keskraamatukogu majas selleaegse aadressiga Vabaduse puiestee 4. Maja, mis oli algselt kuulunud Vene seltskondlikule koondisele, rekvireeriti I maailmasõja ajal linnavalitsuse otstarbeks, et sinna paigutada toitlustusvalitsus ja hoolekande osakond. Selle maja omandas Tallinna linnavalitsus pärast Vabadussõja lõppu. 1920. aasta novembris kolis siia oma senistest kitsaksjäänud ruumidest Nunne 2 ka Linna Maksuta Avalik Lugemistuba, et siin saada 1923. aasta määruse põhjal Tallinna Keskraamatukoguks.

Enne II maailmasõda oli Tallinna linna omanduses hulgaliselt hooneid, mille kuuluvust linnale tähistasid tagasihoidlikud kitsad sinist värvi plekksildid maja seinal, millel oli valgete tähtedega kirjas: linna maja. Tolleaegseks kombeks oli, et linnamajas tegutsevate asutuste juhatajatel oli samas majas ametikorter. Tingimata pidi majas elama ka majahoidja, tolleaegse nimetusega kojamees.

20. aastate algul valitses Tallinnas ruumipuudus nii asutuste kui ka korterite osas. Nii oli sunnitud meiegi siis veel kolmeliikmeline pere kolima Tallinnast Nõmmele, kuna pidime loobuma Tallinnas Kollasel tänaval asuvast korterist maja müügi tõttu majaomaniku võlgade katteks.

Kuigi raamatukogu oli saanud pärast Nunne tänavalt ärakolimist endale senisest avaramad ruumid, mis mahutasid kuni 120 lugejat, ei suudetud siiski kõiki soovijaid mahutada ning õhtuti tekkisid pikad järjekorrad. Kui 1921. aasta märtsis saadi kätte suure saali kõrval olev läänepoolne ruum, viidi sinna üle ajalehtede lugemine. 1922. aasta jaanuaris sai raamatukogu enda käsutusse II korrusel asuva saali, kuhu paigutati ajalehed ja endine ajalehtede ruum jäi raamatute lugejate kasutusse. Nüüd kadusid küll järjekorrad treppidelt, kuid raamatukogu vajas ruume raamatute laenutamiseks, käsikoguks ja noortekoguks.

Olgugi, et 1923. aasta määrusega koos raamatukogu nimetamisega Tallinna Keskraamatukoguks anti raamatukogu käsutusse terve hoone, pidi raamatukogu maja jagama paljude “kaasüürilistega”. Nende lahkumise järel tehti hädavajalik remont, otstarbekusest tingituna paigutati ümber seni tegutsenud osakondi ja avati võimaluse korral uusigi.

1923. aastal oli suures saalis remont, mis kestis 17 päeva. Selle järel 18. novembril 1923. aastal algas raamatute kojulaenutamine, mis toimus enne lugemissaali avamist. Järgmisel aastal laenutati raamatuid aga ka pärast lugemissaali sulgemist.

1925. aasta 24. augustil avati suure saali läänepoolses tiivas KÄSIKOGU. Järgmise aasta sügisel kolis Keskraamatukogu hoone I korruselt välja Tallinna Ühine Haigekassa.

Sinna kolis nüüd Tallinna Linna Hoolekandeosakond. Sellest vabaks jäänud ruumidesse paigutati laenukogu.

1927. aasta oktoobris kolis raamatukogu ruumidest ära Pedagoogiline Muuseum, millega seoses sai võimalikuks suurem remont, mille käigus tehti III korrusele teenijate korterid, II korrusele korter juhataja jaoks. Kantselei koos juhataja kabinetiga viidi I korrusele. Nii oli saanud võimalikuks meie kolimine raamatukogus asuvasse ametikorterisse, mis sündis, nagu juba öeldud, 28. jaanuaril 1928. aastal sulailmaga sombusel talvepäeval, millal meie kodune vara Nõmmelt kahe hobusekoormaga linna toodi.

Raamatukogu lähiümbrus.
Vaade koduaknast.

Tallinn, kus asus minu uus kodu, (Nõmme ei olnud siis Tallinnaga liitunud, vaid oli iseseisva administratiivüksusena Nõmme linn, mistõttu oli võimalik Vabaduse puiestee olemasolu nii Tallinnas kui ka Nõmmel) oli 20. aastate lõpul elanike arvult tänapäevasest neli korda väiksem, maa-alalt ilmselt enamgi. Juba Liivalaia tänav kuulus agulisse. Linnatänavail prevaleeris hobutransport, millele lisandusid trammiliinid, autobussid ja vähesed taksod ning erasõidukid. Kaks trammiliini, nr. 1 ja nr. 2 olid elektrifitseeritud, kahel ülejäänud liinil sõitis mootortramm. Liin nr. 1 ühendas Vabaduse väljakut Kadrioruga, nr. 2 sama väljakut praeguste liinide nr. 2 ja nr. 4 Tartu maantee peatusega.

/—/

Trammiühendus oli olemas samuti mööda Pärnu maanteed Magdalena tänavani. Koplisse viiv trammiliin sai alguse Balti jaamast ja viis Kopli poolsaare lõppu.

/—/

Pimedal ajal valgustasid tänavaid gaasilaternad, mida igal õhtul süütasid pikkade keppidega varustatud mehed ja mida samad mehed ka hommikul kustutasid. Tänavad olid üldiselt puhtad. Tavaliselt hoolitses krundiesise tänava puhtuse eest kas majaomanik ise või samas majas elav kojamees (hilisema nimetusega majahoidja). Heakorraeeskirjad olid karmid ning mis veelgi tähtsam – nende täitmist kontrolliti pidevalt ja täitmata jätmisel trahviti.

Suvel pidi tänav olema pühitud ja kastetud kella kuueks hommikul. Tänava kastmiseks olid igal majal tänavaäärsel küljel veevõtukohad – toruotsad, kuhu kinnitati voolik ning kastmine võis alata. Talvel oli kõnniteedelt alati lumi roogitud ja kõnniteed liivatatud.

Hobutranspordi tõttu sõiduteelt lund ei koristatud, et võimaldada sõitmist regede ja saanidega. Kui aga sulailmade puhul oli näha, et tuleb taas vankrid tarvitusele võtta, siis koristati lumi koheselt. Tuleb märkida sedagi, et koristustöid tehti lihaste jõul, mingeid mehhanisme siis ei tarvitatud. Linnas sõitvad vähesed autod kasutasid libisemise vältimiseks ratastel kette, ka oli mootorsõidukite liikumiskiirus tänapäevaga võrreldes palju väiksem. Linnas sõitsid ka mõned taksod, meile lähim taksopeatus asus Jaani kiriku lähikonnas, lähim sõiduvoorimeeste (nn hobutaksode) seisukoht oli Vabaduse puiesteel Reaalkooli ees sõiduteel kohas, kus sõidutee on puiesteest tunduvalt madalam. Talvel olid need hobused varustatud kuljustega ning nad olid rakendatud saani ette. Oli väga meeleolukas vaadata lumistel tänavatel sõitvaid saane ning kuulata kuljuste helinat.

Väljavaade korteri akendest (eranditult kõik aknad avanesid Vabaduse puiestee poole) oli ka hoopis erinev tavapärasest. Puiestee osa oli nüüdsest hoopis laiem, sõidutee sellevõrra kitsam, ja kui ma ei eksi, oli kaetud kiviparketiga. Ka sel ajal valitses seal võrdlemisi elav liiklus. Mööda Vabaduse puiesteed liikusid turupäevadel kaks korda päevas turuliste vankrid, hommikul Estonia teatri poole (turg asus siis Estonia teatrihoone ja kontsertsaali taga), ning õhtul tuldud teed tagasi. Vankrite kolin kostis selgesti korterisse. Veel möödusid meist mitmed matuserongid, sest siis maeti enamasti kõik surnud kiriklikult ning Jaani ja Kaarli kirikusse pääsemiseks kasutati jällegi Vabaduse puiesteed. Surnute veoks kasutati hobuveokeid, milleks osutus baldahiinkatusega vanker, kus baldahiini all vankril asetses kirst. Vanker ja hobune olid kaetud kas musta või valge riidega, olenedes maetava vanusest.

/—/

Matuserong läbis tänavaid suursuguse aeglusega, tema möödumisel paljastasid meeskodanikud pea ja seisid paljapäi matuserongi möödumiseni. 1920. aastatel maeti Tallinnas surnud enamasti, kas siselinna või Rahumäe kalmistule, aga ka Koplis või Kalamajas asuvatele surnuaedadele. Teised praegu kasutusel olevad kalmistud võeti tarvitusele tunduvalt hiljem.

Mööda Vabaduse puiesteed liikus ka Toompeale siirduv lossi valvav vahisõdurite rühm, sageli uljate orkestrihelide saatel. Aga 1. detsembri öösel liikus põlevate tõrvikutega varustatud rongkäik mööda Vabaduse puiesteed. Selle demonstratsiooniga tähistati 1924. aasta 1. detsembri mässukatse õnnestunud likvideerimist. Nii et lastel oli, mida aknast välja vaadates näha võis. Et aga külmasaamise kartusel oli meile rangelt keelatud akna juures seista, siis ronisime, väiksem ja elavam ees, suurem ja kohmakam järel, üles voodi otstele istuma. Sealt kõrgelt avanes suurepärane vaade toimuvale.

/—/

Korteri akendest välja vaadates võis tänava vastasküljel näha punast Maapanga ning Eesti Panga vanemat hoonet. Seal, kus asub praegu Eesti Panga uuem hoone, hooneid minu mälestuse järgi ei olnud. Sakala 3 asuval krundil oli väike puuhoone kauni aia sügavuses. Praeguse Kentmanni tänava nurgal asuva parkla kohal oli ilus kahekorruseline puumaja.

Üldse puudus mul, nagu ka hiljem minu õel, võimalus lastena maja lähedal hoovis mängida ja joosta. Keskraamatukogul oli 1920. aastatel maja Kommertskooli poolses osas päris korralik ilusate kastanipuudega hoov, kus ei puudunud roheline murugi. Kuid pääs sinna oli keeruline ja vaevaline. Kõige esmalt tuli minna sellest hirmutavast laiast trepist alla, siis pöörata paremal asuvasse trepikotta, pöörata uuesti paremale ja läbida pikk pime koridor, kuni sai väljuda praegugi alles oleva trepi kaudu. Vanematega koos sai selles hoovis siiski mõned korrad käidud.

Siis kunagi 30. aastatel võeti hoovist suurem osa puid maha ja ehitati minu isa protestidest hoolimata hoovi elektrialajaam. Nüüd minetas hoov laste jaoks igasuguse väärtuse, teda kasutati vaid soojal aastaajal pesu kuivatamiseks, kevadel talveriiete tuulutamiseks ja kloppimiseks.

Teel tippu

1930-ndad kujunesid Eestis üldise tõusu aastateks, sõjaeelse Eesti Vabariigi taset me pole suutnud veel ületada. Sellal oli meil tugev, korralikku palka saav keskklass. Ka töölised elasid võrdlemisi hästi, selles võisin veenduda mõned aastad hiljem, kui Saksa okupatsiooni võimud saatsid gümnaasiumiõpilasi töölisrajoonidesse rinde tarvis villaseid esemeid ja värvilist metalli korjama. Elati korralikult hooldatud puithoonetes, korterid olid enamuses kahetoalised, sisustatud võrdlemisi uue, moodsa mööbliga.

/—/

Neil tõusuaastail hoogustus ehitustegevus, linna heakord paranes tunduvalt. Tallinna ilmusid esimesed kuuekorruselised “pilvelõhkujad”, mis tundusid esialgu mõnevõrra harjumatutena. Ühe moodsa ehitise valmimist oli mul aga võimalus oma silmaga näha. Nimelt ehitati Eesti Panga vana maja kõrvale uut Eesti Panga hoonet

/—/

Laiendati Vabaduse väljaku ja Tõnismäe vahele jäävat Pärnu maantee osa, mis siis kandis nimetust Väike-Pärnu mnt. Vanad puumajad lammutati, üsna pea kerkisid sinna uued moodsad kivielamud. Trammiliin nr. 3 elektrifitseeriti ja liideti Tartu maanteel kulgenud liiniga. Mööda pärnu maanteed pikendati liini Tondi jaamani, nii oli võimalik Nõmme poolt tulevatel sõitjatel väljuda Tondi jaamas rongist ja trammi kasutades pääseda hõlpsasti kesklinna. Uuendatud liin hakkas kulgema mööda laiendatud Pärnu maanteed Roosikrantsi tänava asemel ja kulges kaherööpmelisena kogu liini ulatuses. /—/

Algas tänavavalgustuse elektrifitseerimine, millega tehti algust Vabaduse väljakul, see valgus tundus gaasivalgustusega aladelt tulnuna harjumatult eredana. Vabaduse väljakule lisandusid aegamööda teised südalinna tänavad, linna äärealadel säilis aga võrdlemisi hõre gaasivalgustus.

/—/

Koos üldise heaolutõusuga ilmneb sama tendents raamatukogu arengus. Kava, mille isa koostas juba varsti pärast tööleasumist 1921. aastal, muutub järk-järguliselt unistusest reaalsuseks.

/—/

Pärast Hoolekandeosakonna ärakolimist ja ajalehesaali viimist I korrusele sissekäiguga hoovist kadusid suurest trepikojast radiaatoritel oma taskurätikuid kuivatavad ja seal ennast soojendavad “kujud”. Olukord koridoris muutus lõbusamaks Noortekogu avamisega, sest lugeda soovijaid kogunes eriti pärast koolitundide lõppu nii palju, et järjekord ei mahtunud laenutusruumi äragi, vaid ulatus ukse taha koridori, kus oli siis kuulda lõbusat jutuvada ja naerugi. Pärast Hoolekandeosakonna väljakolimist tehtud ümberkorraldustega ruumide kasutamise osas viidi kantselei ja juhataja kabinet üles II korrusele korruse läänepoolsesse ossa, endisest juhataja kabinetist ja selle ees asuvast esikust sai meie korter lisaruumi. Selles II korrusel asuvas korteris olid kõik toad läbikäidavad, vajasime ühte eraldiasetsevat ruumi külaliste majutamiseks, kes sõitsid ERÜ poolt korraldatud raamatukogunduse kongressile ja konverentsidele väljastpoolt Tallinna. Nii on meil korduvalt ööbinud Fr. Puksoo, ükskord aga isegi raamatukogutegelane Helle Cannelin (hilisem Kannila) Soomest.

Päevasel ajal kasutasime seda tuba õppimiseks ja alates 1939. aasta suvest ka klaveriharjutamiseks, kui meie pianiino II korruselt alla I korrusele toodi. Õnneks toodi ka raamatukapp paljude raamatutega sinna, nii et mul avanes suurepärane võimalus tutvuda teostega, millega mul “seaduslikul teel” tutvuda polnud võimalik, kuna isa mulle neid lihtsalt lugeda ei toonud, pidades neid minu eale mitte vastavateks. Et mitte ootamatult ennast keelatud tegevuselt tabada lasta, keerasin ukse lihtsalt lukku. Emale seletasin, et tegin seda selleks, et takistada võõrastel sisse vaadata. Sel ajal oli pääs trepikotta, mis ühendas katlamaja III korrusel asuva varukoguga, võimalik suurest trepikojast külgukse kaudu.

Niiviisi suurematena ja majas rohkem ringi liikudes saime kahtlemata rohkem muljeid elust ja tegevusest ning raamatukogus töötavatest inimestest. Millalgi 30. aastate teisest poolest vahetusid kütja-majahoidja ja uksehoidja-käskjalg. K. Preikoch’il suri naine, pärast naise surma hakkas mees jooma, ilmnesid veelgi muud negatiivsed jooned tema käitumises ning mees pidi lahkuma. Tema asemel tuli R(oman?) Kaunaste, võrdlemisi noor mees oma naise ja 6-aastase poja Gunnariga. Teda nägime sageli oma pojaga katlamajja minevat, kui ta alustas oma õhtust ruumide kütmist. Kuulda võisime teda aga siis, kui ta maja katuselt lund maha ajas, see oli korterisse hästi kuulda. Hiljem, juba teismelistena, mis on teatavasti sobivaim aeg ulakuste tegemiseks, saime sellega hakkama, et viskasime ülalt II korruselt toore kartuli vastu katlamaja plekiga ülelöödud ust. Kui siis kütja vaatama tuli ja müra põhjust uuris, siis kükitasime ülal pimedas trepikojas ja hoidsime naeru kinni. Muide, R. Kaunaste õde oli Klaudia Maldutis, Estonia teatri tolleaegne priimabaleriin. R. kaunaste mobiliseeriti 1941. aastal koos paljude teiste raamatukogu meestöötajatega. Tema oli üks vähestest, kui mitte ainuke, kes ka sõjast tagasi tuli. Pärast demobiliseerimist ta enam raamatukogusse tööle tagasi ei tulnud, ta vaid külastas meid korra. Paar kuud enne pereisa mobiliseerimist oli perre sündinud tütar Rita, kes on sellest neljaliikmelisest perekonnast ainsana elus.

Albert Sirkeli asemel tuli raamatukokku tööle Jüri Saaliste, kes oli arvatavasti juba soliidsemas eas pisut nagu tüsenev härrasmehe olekuga mees. Tema imposantne kuju hakkas silma, kui ta majas liikudes ringi käis. Käitumiselt väga viisakas. Oli samuti perekonnainimene, tal oli naine ja kooliealine tütar, kes õppis samas kõrvalasuvas koolimajas, kus minagi, ainult õhtupoolses vahetuses Pedussaare koolis. /—/

Jäi meelde alati naeratav Aino Parma, kes töötas juhataja kabineti kõrvalasuvas kantseleis, kui ma ei eksi, oli kogu kantseleitöö tema õlgadel. Seal töötas väsimatult ka

Mall Jürma , kes üksinda liigitas ja kataloogis nii keskkogu kui ka harukogudele minevaid uusi raamatuid. Üleantavad raamatud olid raamatukogukaartidega varustatud, harukogud said masinakirjas nimestikud noist raamatuist, mis neile keskkogust saadeti. (Need andmed on saadud H. Johani käsikirjast isalt 1974. aastal saadud teadete põhjal). Mall Jürmat mäletan pikakasvulise, saleda brüneti ja väga kauni välimusega daamina, kellel oli meeldiv madal lauluhääl.

Et nüüd asus kantselei II korrusel, oli emal võimatu kannaga põrandale koputades isale lõunale tulekuks märku anda, tuli mul üle koridori lipata ja ema sõnum edasi anda. Neil käikudel kohtasin nii mõnigi kord isa kabinetis istuvat kirjanikku A. H. Tammsaaret, kes mind alati heatahtliku pilguga silmitses. Mõnikord oli ka B. Linde seal, kas üksi või koos A. H. Tammsaarega.

Sageli oli vanematevahelistes kõnelustes jutuks personali vähesus, ometi suudeti nende väheste inimestega küllaltki palju ära teha. Seega töö raamatukogus oli küllalt pingeline, igaüks ei olnud võimeline niisugustes tingimistes töötama. Selletõttu uuriti enne uue töötaja ametisse võtmist hoolega tema “tausta”, kas ta on võimeline teistega võrdses tempos töötama. Kui kord ülemlinnapea J. Soots soovis oma tuttavat raamatukogusse tööle suunata, palus isa anda endale veel ühe ametnikukoha lisaks, sest ta oli oma “agentuuri” kaudu teada saanud, et tegu on küllaltki aeglaselt töötava inimesega. Tagajärjeks oli, et linnapea loobus oma soovist (Seda lugu jutustas isa mulle alles kunagi pensionipõlves, kui kirjutuslaua sahtlit korraldades leidsin J. Sootsi nimekaardi).

Pingelise töö kõrval osati aga ka hästi ja lõbusalt koos puhata. On meelde jäänud meeleolukad jõulupuud 1937., 38. ja 39. aastal. Neid ja teisigi üritusi korraldas ERÜ. Jõulupuudel esines jõuluvana Jüri Räni. Ta tegi seda meisterlikult, meeldejäävalt. Niisugustel õhtutel oli vastastikuseid kingitusi, mänge. 1934. aastal korraldas ERÜ minu isa 50-aastaseks saamisel käsikogus (kõik taolised üritused toimusid käsikogus) tema juubeliõhtu, kust ka mina tohtisin ristiema saatel osa võtta. Ema oli sellal haige, pärast õhtut käisid mõned ametnikud teda külastamas. Sellest pikast õhtust mäletan vaid kõnelemas linnanõunik (?) Kana.

ERÜ korraldusel toimus ka raamatukogu töötajate kohtumisõhtu kirjanik A. H. Tammsaarega, kuhu kirjanik meeleldi tuli ja oli oma vaimuka vestlusega koosviibimist elustanud. ERÜ poolt oli ka korraldatud 1938. või 1939. aastal korraldatud ekskursioon kuhugi Aegviidu ümbrusesse, millest teiste hulgas minu vanemad osa võtsid. Toimusid ka mõningad loteriid, nendest tean vaid kuulduste põhjal.

Meie vanemad püüdsid meid kõigiti tulevaseks täiskasvanueluks hästi ette valmistada, avardades kohustusliku koolihariduse kõrval igati meie silmaringi. Mina õppisin kooli kõrvalt klaverimängu, minu õde tegi 7-aastaseks saanuna minu klaverõpetaja juures algust klaveritundidega, aga paralleelselt klaveriga hakkas õppima tantsu Pikal tänaval asuvas Gerd Neggo tantsustuudios. Sellele lisandus kodune lugema õppimine isa juhendamisel. Jalutuskäigudki muutusid pikemaks ning viisid meid Tallinnas senitundmatutesse kohtadesse. Mäletan, kui käisime isa eestvõtmisel esmakordselt Lilleküla jaamas. Kui tähtsad me pärast seda olime! Seni olime jaamadest rongiga läbi sõitnud, nüüd aga lihtsalt jalutasime sinna. Ka suvituskohtades tehtud jalutuskäigud nende ümbruses muutusid pikemaks sedavõrd, kuidas laste jalad kasvasid ja said tugevamaks. Eriti meeldisid meile jalutuskäigud, kus ka isa sai oma puhkusel olles kaasas olla.

1940. aasta

Kui “meie” palvet Nõukogude Liitu astuda Moskvas “armulikult” vastu võeti, oli isa parajasti Elvas pere juures külaskäigul. Iseseisev Eesti Vabariik oli lakanud olemast.

Okupatsiooni, sõja ja segaduste aeg

25. oktoobril 1940. aastal oli lubatud O/Ü Silikaat kivitehasele “Kvarts” anda töötajatele lugemiseks Punase nurga kaudu 150 raamatut. Selgituseks olgu öeldud, et Punane nurk ehk Punanurk pidi olema igas asutuses, mille kohustuslikeks atribuutideks olid Lenini, Stalini pildid, seinaleht pealdisega “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” ja muud punase sisuga loosungid ning kirjutised. Ülimalt soovitav oli Lenini, Stalini teoste olemasolu.

4. detsembril tegi isa ettepaneku Keskraamatukogule oma köitekoja saamiseks, millega kõrgemal seisvad organid nõustusid.

Eesti ajal oli Tallinnas väga palju köitekodasid, eriti 1920. aastail, sest raamatud tulid müügile pehmekaanelistena, nii et nõudlus niisuguste asutuste järele oli olemas. Tallinna Keskraamatukogu oli seni peamiselt kasutanud Ü. Ermi ja Kalmeti köitekodade teenuseid.

Kui nüüd eraettevõtted olid määratud natsionaliseerimisele, siis võisid tekkida raskused raamatute köitmisel. Köitmata raamat ei peaks laenutuses kuigi kaua vastu, seevastu aga köidetud raamat talub 80-100 laenutust.

Köitekoda mahutati endise ajalehesaali ruumidesse, ajalehesaal suleti, kuna selle järele puudus nüüd vajadus, sest välismaal ilmuvaid ajalehti ei tellitud, “suurel kodumaal “ ilmuvad ajalehed olid esialgu nooremale põlvkonnale keeleoskamatuse pärast kättesaamatud. Köitekojas alustas tööd Mardla- nimeline noormees.

1941. aasta tõi kaasa alltoa (nii nimetasime oma korteri esimesel korrusel asuvat tuba) kaotuse. Et vene asutusi ja vene sõjaväelaste perekonnaliikmeid ära mahutada, pidid suuremate korterite elanikud kas oma korterist loobuma või osa tube nendest ära andma, elamispind oli rangelt limiteeritud. Et elasime asutuse majas ametikorteris, siis meile võõraid isikuid korterisse ei pandud, alltuba läks lihtsalt raamatukogule tagasi. Osa mööblist toodi üles, osa jäeti alla. Viimaste hulgas oli (õnneks!) ka pianiino.

/—/

Koosseisude osas olid uued peremehed tõesti helded, nagu eelpooltoodud tsitaadis rõhutatud. Kuna raamatukogusse muretseti hulganisti “õiget” ideoloogiat sisaldavat kirjandust, siis pidi see ju hõlpsasti massidesse jõudma.

Repatrieerumine füüreri kutsel Saksamaale oli puudutanud Keskkogu töötajaist vaid Karoline Langebrauni, kes oli töötanud III korrusel laenukogus. Nüüd jõudis raamatukogusse terve rida uusi töötajaid. Eestikeelsete raamatute laenutuses hakkas töötama Anso-nimeline naistöötaja. Veera Savendi töötas arvatavasti Noortekogus, Marta Prii kantseleis. Ervin Vesmes töötas lühikest aega käskjalg-uksehoidjana, siis asus tööle eestikeelsete raamatute laenutusse ning tema asemele võeti käskjalaks Raul Tendal. Ei mäleta, kas Leida Uusoja suunati kuhugi harukogusse. Koristajaks-teenijaks tuli tugev Saaremaa tüdruk Asta Vesmes.

/—/

Vahepeal olid paljud tsiviilisikud evakueerunud NSV Liidu tagalasse. Keskraamatukogu töötajaist mäletan tagalasse sõitnud olevat Emilie Suurmaad, kes oli tuntud oma kommunistliku meelsuse poolest. Muide, kui raamatukogu pühitses oma 45-aastast juubelit, siis oli E. Suurmaa minu mälestuse järgi ainus, keda nimeliselt raamatukogu kauaaegsete töötajate hulgast mainiti ja intervjueeriti. Tartust sõitis tagalasse Helene Mugasto-Johani.

Augustiks oli olukord selline – kõik mittetöötavad kodanikud olid saadetud linna kaitsetöödest osa võtma. Minu ema oli oma tervisliku seisukorra tõttu kaitsetöödest vabastatud, minu 13-aastane õde aga selleks liiga noor. Nii pidi isa mulle leidma linnas mingi rakenduse vältimaks kaitsetöödele saatmist.

Isa otsustas mind saata Ristiku tänaval asuvasse III harukogusse praktikandina tööle. Harukogudest oli mul senini mingi teoreetiline ettekujutus olemas, ka olin õhtustel jalutuskäikudel isaga mõnda neist külastanud.

Harukogud olid tavaliselt majutatud ühte või kahte selleks kohandatud erakorterisse. Enamik harukogusid on sageli oma asukohta vahetanud, ainult III harukogu on jäänud paikseks. Harukogud olid avatud õhtupoolikuti, Eesti aja lõpus oli nende tööaeg argipäeviti 14.00 –19.30, laupäeval lõppes töö ½ tundi varem.

Praktikandina Ristiku tänava harukogus

III harukogus töötas juhatajana Maria Tamm, laenutajana Aime Nael, koristajana endise linnanõuniku Artur Kuusmanni abikaasa. Viimane elas raamatukoguga ühes majas, tundis hästi sealseid töötajaid ning vestles nendega elavalt enne laenutuse algust ja pärast laenutuse lõppu.

Esimeseks tööks sai mulle statistika tegemine. Tollal kasutati nii Keskraamatukogus kui ka harukogudes laenutuses Newarki ehk kahe kaardi süsteemi. Need kakas kaarti olid raamatukaart, mis asus raamaturiiulis oleku ajal raamatus olevas raamatutaskus. Teine kaart oli laenajakaart, mis oli raamatu laenaja valduses. Laenajakaarte oli kahte värvi, erinevad värvid ilu- ja teadusliku kirjanduse kasutamise jaoks. Kui raamat kogust välja anti, märgiti raamatukaardile laenaja number ja löödi laenuaja lõppu tähistava kuupäeva tempel. Raamatu kaardil olid andmed raamatu üldnimestikunumbri liigi ja järjekorranumbri kohta, samuti oli sinna märgitud raamatu autor ja teose pealkiri. Lugeja kaardile märgiti laenatava teose liiginumber ja tagasitoomise viimane kuupäev. Laenutajad olid varustatud tindipliiatsi külge kinnitatud kuupäevatempliga, nii et kogu “kirjatöö” võttis laenutuses üpriski vähe aega. Väljaantud raamatute kaardid pandi tagastamise kuupäevade järgi kasti, raamatukaartide järgi tehti statistikat kaardil asuva liiginumbri järgi. Tähtaja möödumisel saadeti lugejale meeldetuletus. Ei toonud lugeja esimese meeldetuletuse järel raamatut kogusse tagasi, saadeti veel teinegi, kategoorilisemas toonis kirjutatud meeldetuletus. Ei andnud tulemusi seegi, asuti sundnõudmisele raamatu kogusse tagastamiseks.

Statistika tegemisel juhendas mind M. Tamm. Ta oli väiksekasvuline juba pisut vanem daam, väga sõbralik ja abivalmis. Minuga tegeldes oli ta väga kannatlik, ma ei taibanud suure ärevuse tõttu kohe, mis ja kuidas mida teha ning ta pidi asju korduvalt seletama. Püüdsin küll kõigest jõust, sest ma ei tahtnud oma isale häbi teha.

Aime Nael oli noorem, väga liikuv, terve raamatukogu oli tal nö “käpas”, ta võis kinnisilmi leida riiulilt soovitud raamatu. Tundes hästi oma lugejaid, oskas ta neile vajadusel sobivat kirjandust soovitada. Oli päevateemalisi jutuajamisi tema ja lugejate vahel, nende vahel valitses soe ja sõbralik õhkkond.

/—/

Töönädal oli siis, nagu aastaid hiljemgi, kuuepäevane, kuid ka puhkepäev oli mõeldud “suure kodumaa” kangelaslikuks kaitsmiseks. Ühel pühapäeval sõitis terve raamatukogurahvas bussiga kuhugi Harku kanti kaitsekraave kaevama. Ilm oli ilus, päike paistis. Kohapeal anti labidad kätte. Tööd tehti 50 minutit järjest, siis oli 10 minutit puhkust. On hästi meelde jäänud kauninäoline Linda Masing hõikamas tööpausi tähistavat sõna “salooga”, endal nägu naerul ja tuul sasimas kiharaid pearäti veere alt. Õhtu eel aga hakkas vihma sadama ning buss viis “kangelaslikud kodumaakaitsjad” linna tagasi.

Järgmisel päeval paigutas isa mind käsiraamatukogusse tööle, kuna Richard Valtna (Veltmann) polnud tööle ilmunud. Minu tööülesanded olid üsna lihtsad: tuli istuda ukse kõrval asuva laua taga ja lugejaid registreerida. Pidin jälgima, et lahkudes keegi raamatuid kogust välja ei viiks ning et saalis valitseks kord.

Inimesi käis keskmiselt, midagi erilist teha ei olnud. Seetõttu olin päris rõõmus, kui tööpäev lõppes. Töö haruraamatukogus tundus palju vaheldusrikkam olevat, sest olin hakanud ka tagasitoodud raamatuid riiulitele asetama ning riiulitelt soovitud raamatuid üles otsima, milles mind proua Nael alati sõbralikult juhendas. Ta ei olnud töö juures kunagi morn, kuigi tal oli mure oma reservohvitserina mobiliseeritud mehe pärast, kodus oli tal 1 ½-aastane pisipoeg Jüri.

Lugejad rääkisid temaga oma muredest ja hirmudest – lugejate ja raamatukogutöötajate vahel valitsesid usalduslikud suhted, paistis, et raamatukogus rahuldati vaimuvara saamise kõrval ka oma suhtlemisvajadust.

1940-ndad aastad

1940. aastal muutus olukord. Numbriliselt küll tõsteti raamatukogutöötajate palku, aga et vahepeal olid hinnad tõusnud, osa kaupu isegi defitsiitseks muutunud, oli töötajate ostujõud tublisti langenud. Avalikest raamatukogudest kõrvaldati kogu bolševikele vastuvõtmatu kirjandus. Tallinna Keskraamatukogus toimetati selline kirjandus keldrisse varjule. Asemele tuli panna “eesrindlikku” punast propagandat. Seni tegutsenud neljale haruraamatukogule lisaks avati veel viis uut harukogu, et seda propagandamaigulist kirjandust rahvale veelgi lähemale tuua. Isa ootas iga päev otsust enda vallandamise kohta.
14. juunil 1941 küüditati ka mõned Tallinna Keskraamatukogu töötajad. Hiljem viis mobilisatsioon Punaarmeesse raamatukogu meesperest pea täiesti lagedaks. Ülejäänud töötajad pidid osa võtma Tallinna kaitsetöödest. Nii käis isa koos teiste raamatukogu töötajatega pühapäeval Harkus kaitsekraavi kaevamas. Hiljem tuli käia sadamas puid laadimas. Samas lähedal oli ankrus sõjalaev Kirov. Saksa lennukid käisid pommitamas, kokkuaetud rahvas püüdis puuvirnade vahel varjuda.
28. augustil 1941. aastal vallutasid Saksa väed Tallinna, terve ööpäeva enne lõplikku vallutamist oli kestnud lakkamatu lahingumüra. Kulus mõni nädal, enne kui suudeti taastada elektrivalgustus. Pääsküla—Tallinna liinil oli elektriraudtee sedavõrd purustatud, et seda ei suudetud sõjaolukorras taastada ning käigus olid aururongid. Rongid sellel liinil liikusid umbes 2-tunniste intervallidega. Mõnikord liikusid sellel liinil kaubavagunid. Eraisikute liiklus laiarööpmelisel raudteel (välja arvatud linna lähiliinid) käis sõidulubade alusel, kitsarööpmelisel raudteel sõiduks sõiduluba ei olnud vaja.

Mõni päev pärast Tallinna langemist sakslaste kätte alustasid ametiasutused jälle tööd.

Läksin minagi tagasi III harukogusse. Aime Nael oli õnnelik, et ta abikaasaga oli osanud ennast peites mobilisatsioonist kõrvale hoida. Paljud raamatukogu kasutajad tundsid muret oma Venemaale mobilisatsiooniga viidud meeste saatuse pärast, oldi ju nüüd teispool rindejoont. Et sakslased liikusid kiiresti edasi, siis loodeti, et sõda lõpeb varsti ning mehed saavad koju.

Kui töölt koju tulin, oli juba pime. Nüüd oli kasu isa sõja puhkemise eel ostetud petrooleumist, sest elektrijaam veel voolu ei andnud

Oli kuulda, et oktoobris alustavad koolid tööd, nii tulin III harukogust töölt ära. Alltuba läks taas meie perekonna kasutusse. Raamatukogu koosseisud tõmmati kokku, Nõukogude võimu aastail avatud harukogud suleti. Samas tuli raamatukogusse tööle uusi inimesi mobiliseeritute, evakueerunute ja küüditatute asemel. Mõned lahkusid ise, saades mujalt parema koha. Nii sai kütjaks-majahoidjaks Johannes Peegel, II haruraamatukogus töötasid Leida Talvet, Aino Hansen. Keskraamatukogusse võõrkeelsete raamatute osakonda tuli tööle Roosi Malendi, Adele Alba, eestikeelses osakonnas hakkas töötama mobiliseeritud Jüri Räni asemel tema nooruke šarmantne abikaasa Senta Räni.

Talv 1941/42 oli sõja olukorrast tingituna tehtud piirangute tõttu väga raske üle elada nii raamatukogus töötavatel kui ka seal elavatel inimestel. Kõigile muudele hädadele tuli lisaks ka erakordselt pikk ja külm talv. Lumi tuli maha juba oktoobri keskel ja sulas alles aprillis. Kogu selle aja vaheldusid külmad ilmad pakaseliste päevadega. Külm kimbutas inimesi nii õues kui ka töökohal. Sakslased lubasid keskkütet kütta vaid kolm tundi päevas. Meil oli küll korteris ahi ja pliit, kuid ka sinna polnud midagi panna. Nii oli meil magamistoas vaid +6 – 8 C. Alltoas, kus ühtegi teist küttekollet peale radiaatorite polnud, langes temperatuur sageli +4 C.

/—/

On arusaadav, et külmades ruumides töötades ei piisanud raamatukogus pakutavast teest, mida seni oli joodud koos kodust võetud võileibadega. Nüüd ihkas hing midagi hoopis tahedamat. Raamatukogul õnnestus hankida, kas ametlikul või mitteametlikul teel, teatud hulk toiduaineid, millest siis I korrusel asuvas köögis L. Sirkel valmistas lõuna ja mida köögi kõrval asuvas ruumis söödi.

Reaalkoolipoolses külgtrepikojas üsna radiaatori juures asus laud, kus L. Teder (Zernask) registreeris uusi lugejaid. Ta oli blond, nägus naine ja tema kellukesena kõlavat naeru võis sageli kuulda trepikojas kõlamas. Sama trepikoja treppidest laskumisel keldrisse viis parempoolne uks katlamajja, vasakpoolne aga keldriossa, mis oli kujundatud varjendiks ja mille eestikeelse kirja kõrval ka saksakeelne Schutzraum. Kuid 1941./42. aasta talvel oli rinne jäänud peatuma Leningradi ja Moskva lähistele. Moskva alt löödi Saksa väed tagasi, aga Leningrad õnnestus neil ümber piirata, oli alanud Leningradi blokaad. Olukorrast rindel sõltus , et sellel talvel ei tulnud meil seda varjendit veel kasutada.

/—/

1941./42. aasta talvel paisati Saksa väed tunduvalt lääne poole tagasi. Suvel suudeti küll osa loovutatud maa-aladest tagasi võita, kuid mitte enamat. Siis algas taganemine kõigis rindelõikudes.

4. veebruaril 1943. aastal langes Stalingrad pärast pikaajalist piiramist venelaste kätte. Rinde lähenemisega sagenesid ka õhurünnakud Tallinnale. Kardeti kuuvalgeid öid, siis oli oodata “külalisi”. Rünnakud toimusid tavaliselt kas õhtuti, öösel, aga mõnikord ka varahommikul.

Õhuhäiret kuuldes tuli alla varjendisse minna. Varjend oli mõeldud majas viibivate raamatukogutöötajate, lugejate, majaelanike, aga ka tänavalt varjule tulnute mahutamiseks. Õhuhäire ajal pidi maja esiuks olema avatud. Raamatukogutöötajaid oli instrueeritud, kes mida pidi häireolukorras tegema. Pööningud olid liivaga kaetud, hang ja labidad käe-jala juures.

/—/

Tallinna pommitamine 9. märtsi ööl 1944

…seekord oli asi naljast kaugel. Taevasse ilmus helepunane kurjakuulutav “jõulupuu” – valgusrakett, mis saatanlikult helkides ümbrust pahaendeliselt valgustas. Kõvemad ja vähem kõvemad raksatused andsid aga märku intensiivselt alanud pommitusest. Nüüd oli selge, et töö jätkamine niisugustes tingimustes on võimatu – ülepeakaela põgenesime emaga alltoast. Mina jätsin isegi suure ähmiga klaverikaane sulgemata. II korruselt väljus mu õde, korralikult talvises riietuses, hoides süles rabelevat kassi. Isa oli kuski raamatukogu ruumides inimesi varjendisse juhatamas. Sattusime kolmekesi, ema, õde ja mina lähestikku istuma.

Nüüd polnud enam vahet, üks mürts ja ragin järgnes teisele. Nägin, et varjendi seinad võnkusid edasi-tagasi. Korraga käis eriti suur kärakas ja varjendi laest langes krohvi alla. Ikka kestis ülal see hirmus möll. Istusime kõik hirmust poolsurnutena.

Viimaks müra vaikis. Esialgu ei julgenud keegi varjendist lahkuda, kuid kui vaikus oli mõnda aega kestnud, läksid julgemad üles. Tagasi tuldi hirmsa sõnumiga – majja on langenud pomm, juhataja korter on puru. Nüüd läksid juba minu vanemad üles ja tulid alla teatega, et on vaja korterist tervemaid asju päästa, sest ümberringi lõõmab tuli.

Teisele korrusele viiv trepp oli kaetud klaasikildude ja muu prahiga. Katkisest aknast paistis tulekahju kuma. Korterist avanes masendav pilt: katus pea kohalt kadunud, akende eest läinud klaasid koos raamidega, siin-seal vaid tilpnemas üksikud säilinud pimenduskatteräbalad, põrandal meetrikõrgune prahikiht. Kõige õudsem oli aga akende taga möllav tulelõõm, ajuti lendas sädemeid korterissegi.

Hakati rebima akende eest veel säilinud pimenduskatte jäänuseid, et need tuld ei võtaks, siis otsiti üles tervemad asjad, et neid alla keldrisse viia.

Meie korteri “evakueerimisel” oli abiks ka raamatukogu teenija (koristaja) Asta Vesmes. Seda seni, kuni varjendisse ilmus keskmist kasvu kõhn mehike, kes kamandas: “Mis sa siin teed, endal sul kodu põleb!” Prl. Vesmes elas siis Kentmanni tänaval dr. Pedussaare juures kaasüürilisena. Kentmanni tänav kuulub ka nende tänavate hulka, mis kõvasti kannatada said.

Korteri tühjendamine jätkus. Mina ja õde tassisime asju korterist alla, asjade esialgse paigutamise eest hoolitsesid isa ja ema.

Mul olid jalas puukingad, seljas rannamantel kleidi peal – nii olin jooksnud rünnaku eest varjendisse. Esikus asunud riided ja jalanõud olid maetud paksu prahikihi alla, esikus asuva seinakapi ust blokeeris vägev rämpsukuhi.

Ebasobivast riietusest hoolimata õnnestus mul nagu raskust tundmata kaasa võtta üsna raskeid mööbliesemeid ning nendega peaaegu jooksusammul trepist alla minna, sealjuures kordagi komistamata trepil lasuval klaasi- ja prahilademetel.

Nii möödusid kiires tegutsemises mõned tunnid. Olles korteri puuvoodit osadeks lahti võtmas, hakkasid jällegi kostma pommiplahvatused. Esialgu harvemini, siis ikka tihedamini. Jätsin voodi sinnapaika, haarasin suure aktipildi kaenlasse ja jooksin alla varjendisse. Varjendi uksel seisid saksa ohvitserid, pead õlgade vahele tõmmatud. Varjendis oli rahvast omajagu: omasid, tuttavaid, päris võõraid.

1944. aasta algusest olid õhurünnakute kartuses varjendis ööbinud paljud raamatukogutöötajad kui ka nende tuttavad. Inimesed, kellel oli sugulasi-tuttavaid Nõmmel, läksid sageli sinna ööbima. 1944. aasta märtsirünnakus sai Nõmme suhteliselt vähe kannatada, kuigi ka seal leidus üksikuid tabamusi. 9. märtsi õhtul tavalistest ööbijatest kedagi varjendis veel kohal polnud – rünnak algas tavatult vara, umbes kell 18.30.

Vanemad olid keldris elamist-olemist veidi korraldanud, igatahes olid korterist toodud vedrumadratsid maha pandud. Ühele neist heitsin pommitamisest hoolimata puhkama ja sinna ma magama uinusin.

/—/

Meie korterist olid kõige enam kannatada saanud söögituba ja endine kirjutustuba. Magamistuba oli suhteliselt vähem kannatanud. Kui keegi aga oleks rünnaku ajal korteris viibinud, oleks ta vaevalt ellu jäänud. Isegi vannitoas, kus oli nii mõnigi kord rünnaku ajal kildude eest varju otsitud, oli seina sees suur auk.

Isa tõi kustki labidad ja algas riiete ja jalanõude päästmise aktsioon. Esikus riided ja jalanõud päästetud, asuti ka teistes tubades prahi läbivaatamisele, et leida selle alla mattunud esemeid. Kaevati, kaevati, kuni satuti ühele ümmargusele musta värvi esemele, mille üks osa oli prahi seest paljastunud. Isa lõpetas kaevamise, arvates et tegu on veel lõhkemata pommiga. Kõrval asuvas Kommertskooli hoones olid vene sõjaväelased vahetunud saksa sõjaväelastega. Kes erinevalt “punakotkastest” ei võtnud mingeid erilisi abinõusid tarvitusele oma julgeoleku tagamiseks. Nüüd saadeti käskjalg nende juurde palvega pomm kõrvaldada ja kahjutuks teha.

Sakslased lasksid ennast kaua oodata, kuid lõpuks tulid siiski. Nüüd selgus, et “pommiks” osutus Koorti vaas, mis oli selles möllus imekombel üsna vähe kannatada saanud.

Varjendit külastanud inimestelt saime teada ka eelmise öö purustustest linnas. Teated olid vähe lohutavad – tabamuse olid saanud ja põlenud Estonia teater ja kontserdisaal, Harju tänav oli puru, Niguliste kirik põles.

Linnas levisid kuuldused, nagu oleks eelmise öö rünnak olnud vaid sissejuhatuseks järgmisele, veelgi hirmsamale rünnakule. Seetõttu püüdsid paljud inimesed linnast välja pääseda kas kelkudega, hobuveokil sõites või jalgsi, nii kuidas kellelgi võimalik oli. See liikumine oli alanud juba pommitamise ööl, siis liikusid linnast välja kodu kaotanud inimesed oma päästetud vara riismetega. Samal ajal täheldati vastassuunalist liikumist linna suunas. Sinna mindi kerge saagi saamise lootuses. Siis külastas meid dr. Sibula juures talus elav poeg, ta oli hobusega linna sõitnud. Dr. Sibula Harju tänaval asunud korter, kus oli elanud tema noorem poeg oma naise ja pooleteist aastase pojaga, oli maha põlenud. Vend koos oma perekonnaga oli täielikult paljaks põlenud, kuid siiski vigastamata põgenema pääsenud. Isa küsis oma laste jaoks varjupaika talus, mida lubatigi, kuigi seal oli põgenikke kolmest perekonnast.

Mul olid talveriided käes ja läksime kahekesi õega omakorda olukorda kaema. Pilt oli masendav, niikaugele, kui silm küündis, mitte ühtegi tervet aknaruutu. Möödusime Jaani kirikust ja läksime Karja tänava poole. Laenupangamaja põles kui küünal, tuli oli jõudnud järjega just neljandale korrusele. Laenupangamaja kõrval asuv Konservatooriumihoone põles samuti. Estonia teater ja kontserdisaali hoone näisid Pärnu maantee poolt vaadatuna mingite mustade känkratena.

Meil elasid tuttavad Lennuki (nüüd Mardi) ja Kaasani (nüüd osa Liivalaia tänavast) tänaval, kuid sinna oli raske pääseda – kõikjal lõõmas elav tuli. Ei olnud lootustki sinna otse pääseda, sest majad põlesid mõlemal pool tänavat. Lõpuks õnnestus meil kuidagi Maakri tänava kaudu minna Lennuki tänavale, mille Sakala tänava poolne osa põles tugevasti.

Majake, kus elas meie tuttav, oli alles ja meie tuttavgi elus. Ta kurtis ainult, et öises segaduses oli talt üks kohver varastatud. Ka meie tuttav Kaasani tänavalt oli elus ja täie tervise juures. Tema korter asus majas, mille ümbruses olid põlenud paljad majad, see maja oli esimene põlenud majade kõrval, mis oli tulest puutumata jäänud. Seda tänu peremehele, kes oli ise väljas olnud, vett katusele loopinud ning majaelanikke päästetöödele organiseerinud.

Rünnaku kartuses läksime keldris kõik vara magama. Terve päeva jooksul polnud meist keegi söögiiva ega joogipoolist saanud.

Järgmisel päeval oli kuulda, et raudteeliiklus on osaliselt taastatud. Samuti oli kuulda, et linnas on avatud supiköögid kannatanuile, kellel puuduvad võimalused söögivalmistamiseks.

Isal oli kindel kavatsus saata mind ja õde dr. Sibula tallu Pääsküla lähistel, sest jutud uuest ja hirmsamast rünnakust ei tahtnud vaibuda. Ta otsis üles asjad, mida võiksime maal vajada. Võtsime ühes veel väikese lastekelgu ning läksime kolmekesi jaama poole, lootes teel mõnest supiköögist pisut süüa saada. Supiköögid olid paraku juba suletud. Pikalt tänavalt saime siiski suure mangumise peale ühest supiköögist pisut leiba.

Balti jaamas läks Pääsküla poole sõitev rong nii rahvast täis, et meid ähvardas mahajäämine. Kõike jõudu kokku võttes pressis isa meid kuidagi vagunisse.

Pääsküla jaamas väljusime rongist, panime asjad kelgule ja alustasime teekonda tallu. Kui linnas oli tulekahjude tõttu tekkinud kuumus lume sootuks sulatanud, siis maal oli veel täielik talveilm.

Talu oli põgenikke täis, peremees haigena voodis. Siiski leidis lahke perenaine meilegi nurgakese magamiseks.

Algul olime päeval linnas, süüa saime supiköögist. Hiljem jäin mina maale rohkem paikseks, õde aga, nähes et uusi rünnakuid polnud järgnenud, viibis enamiku ajast linnas. Talus elektrivalgust polnud, petrooleumiga tuli kokkuhoidlik olla, nii tuli pikad talvised õhtud aknast sissepaistva valgusega läbi ajada.

Koolitöö oli katkenud määramata ajaks, tegelikult oli Tallinnas 1943/44 õppeaasta praktiliselt lõppenud.

/—/

Ka raamatukogus ei toimunud laenutust. Olgugi, et pommist sai kahjustada peamiselt meie korter, oli maja katus kohati olematu, kohati kildudest kahjustatud. Aknaklaasid olid kõikjal purunenud, maja sodi ning prahti täis. Asuti maja korrastamisele selles ulatuses, mida oma jõududega oli võimalik teha.

Võeti vastu tagasitoodud raamatuid. Võis oletada, et paljud lugejate käes olnud raamatud on raamatukogule kaotsi läinud, kuna nad on lugeja muu varanduse hulgas lihtsalt ära põlenud. Laenutuse alustamiseks tuli maja selleks korda teha, aga raamatute osas oli vaja enne laenutuse algust teha inventuur.

/—/

Vahetevahel maalt linnas käies kuulsin, et aprillis oli III korruse suures saalis lõhkenud veetoru, vesi oli voolanud kosena treppidest alla. Oli läinud aega, enne kui vesi üle tänava kinni keerati. Siis hakati ämbritega vett ruumidest välja kandma. Sellest aktsioonist võtsid osa kõik majas viibinud isikud, minu ema-isa kaasa arvatud.

/—/

Suvel oli raamatukogu personal ja isa püüdnud raamatukoguruume nii kaugele viia, et saaks kogu lugejatele kasutamiseks avada. Osa töötajaid oli põgenenud läände kartusest bolševike ees. Nimeliselt mäletan vaid Mall Jürmat. Ta sattus lõpuks USA-sse ja töötas aastaid Ameerika Hääle eestikeelsetes saadetes.

Raamatukogus tehti inventuuri, suur hulk raamatuid tuli maha kanda, nad olid jäänud kas põgenike kätte, pommitamisel hävinud, evakueerimisel maale kaasa viidud. Enne segaduste algust 1940. aasta aprillis oli Tallinna Keskraamatukogu kogufond 137 280 köidet, neist keskkogus 104 569, harukogudes aga kokku 32 791 köidet.

Uue võimu korraldusel tuli muidugi neile vastuvõtmatu kirjandus laenutusest kõrvaldada ja keldrist välja tuua sakslaste korraldusel kõrvaldatud kirjandus. Leidus aga ka neid teoseid, mis ei leidnud armu kummagi valitsuse silmis. “Kõrgemalt poolt” tulid sellekohased käskkirjad, mis olid rangelt salajased. Selleks “kõrgemaks pooleks” osutus Kultuurhariduslike Asutuste Komitee, kellele viimane allus, ei mäleta.

Isa kaalus Tartusse kolimist, ta nägi ette, et varem või hiljem ta vabastatakse oma töökohalt. Tartus oleks tal olnud sobiv töökoht, ainult elamispinda oli seal võimatu leida, sest Tartu oli sõjategevuse läbi saanud rängalt kannatada. Nii tuli kuidagi raamatukoguruumides elamisega leppida ja loota, et kõige halvemat ei juhtuks.

/—/

Raamatukogu töötajatest oli võrdlemisi hilja asunud maalt põgenema Kaja Luud oma vanematega. Enne äraminekut andsid nad oma korteri võtme isa kätte. Juhul, kui neil õnnestuks Rootsi sõita, võiks isa oma perega nende korterit kasutada. Juhuks, kui nad ei saa ära sõita ja peavad tagasi tulema, paluti isal nende korteris ööbida, et sinna sisse ei murtaks. Nii olidki minu vanemad koos õega mitu ööd nende korteris ööbinud. Küll oli ukse taga klopitud ja kolistatud, kuid korterit hõivata ei saadud, “elanikud” olid sees.

Sellel perekonnal ei õnnestunudki läände põgeneda, nad tulid koju tagasi ja Kaja Luud asus taas raamatukogus tööle. Mul tuli pärast maalt linna tulekut ennast linna sisse registreerida. Et Luudade korteris oli elamispinna ülejääk, paluti mul ennast nende korterisse registreerida, mida ma tegingi. Hiljem, kui perepoeg Punaarmeest demobiliseeriti, siis seda sissekirjutust enam ei vajatud.

/—/

Keskraamatukogu hoone oli saadud personali ühiste jõupingutustega niipalju korrastada, et võidi 1944. aasta novembri lõpupäevil alustada laenutusega.

Tallinna Keskraamatukogule, mis oli Eestis seni olnud keskne avalik raamatukogu, mida laialt tunti ja elavalt kasutati, oli tulevikus ette nähtud hoopis tagasihoidlikum roll – ta muutus üheks Nõukogudemaal tegutsevatest rahvaraamatukogudest neile ettenähtud koosseisu, palgafondi ja kirjandusliikidega. See muutumine ei toimunud muidugi mitte üleöö, vaid pikaajaliselt, kuid algust tehti sellega juba 1944. aastal sõjaolukorras. Nii oli ette nähtud, et raamatukogu pidi loobuma oma arhiivraamatukogust, muusikalisest raamatukogust, samuti tuli ära anda keldrites asuv keelatud kirjandus. Senisel keelatud kirjandusele oli sinna hoiule antud mõnede läände põgenenute raamatukogud, mis põgenejad andsid hoiule lootuses varsti kodumaale tagasi pöörduda. Nõukogude ajal veeti keldrisse veel põgenike kortereist leitud raamatuid.

Riigiraamatukogu, mis tegutses Eesti Vabariigis peamiselt riigiametnikele vajalike seadusi ja teatmeteoseid sisaldava koguna asukohaga Toompeal, muutus nüüd Riiklikuks Avalikuks Raamatukoguks. Teda loeti teadusraamatukogude hulka, seal olid ette nähtud eraldi osakondadena muusikaosakond, arhiivkogu, aga ka spetsfond. Töötajate palgad teadusraamatukogudes olid rahvaraamatukogu omadest kõrgemad. Riikliku Avaliku Raamatukogu direktoriks oli aastail 1944-1953 NSV Liidu tagalast naasnud Helene Johani.

/—/

Tallinna Keskraamatukogu koosseise suurendati, seetõttu tuli raamatukogusse arvukalt uusi töötajaid. Nende hulgas, kes olid intelligentsed, töötahtelised, oma tööle andunud, sattus – õigemini öeldes – suunati raamatukogu personali hulka ka niisuguseid, kelle ülesandeks oli raamatukogus olla “silmad ja kõrvad”. Tagalast tuli taas tööle Emile Suurmaa.

/—/

Asedirektoritest isa tööloleku ajal olid ametis pärast A. Kettami töölt vabastamist Aleksander Siitam, Viktorova (eesnime kahjuks ei mäleta) ja Harry Loit. Asedirektorite asupaik oli direktori kabinetis, nad kasutasid ühte lauda, teine teisel pool lauda istudes. Peab ütlema, et A. Siitam kasutas oma alalist asukohta direktori kabinetis võrdlemisi harva, noore ja energilise mehena oli ta alati ruumides askeldav, joostes treppidest üles-alla teinekord mitut astet korraga võttes. Harry Loidi kohta peab märkima, et tema suitsetas kabinetis olles vahetpidamata.

Venemaa eestlastena tulid raamatukogusse tööle Karlova, kes hakkas tööle käsikogus ja (Niina?) Suvorova, kelle hooleks jäi rändfond. Suvorova kohta ütles mu isa, et ta ei oska korralikult ei vene ega eesti keelt. Viimast kõneles ta vaevumärgatava aktsendiga. Olga Nuut, kes tuli raamatukogusse tööle, oli intelligentne, heatahtlik, kuid kommunistlike vaadetega. Esmaseks töökohaks oli tal võõrkeelsete raamatute osakond, mille lugejaskond oli venekeelsete lugejate juurdetulekuga tublisti suurenenud. Võõrkeelsete raamatute osakonnas töötasid veel Aarelaid, Segerkranz, Malendi (tema küll juba saksa okupatsiooni päevilt alates). Kord juhtusin jälgima ja võrdlema pr. Aarelaiu ja Segerkranzi tööd lugejate teenindamisel. Viimane oli äärmiselt vilkate liigutustega, seevastu esimene paistis silma oma äärmiselt mõõdetud, isegi aeglase tegumoe poolest. Kõige imelikum oli aga see, et järjekord vähenes pr. Aarelaiu juures hoopis kiiremini kui pr. Segerkranzi juures. Hiljem tulid sinna osakonda tööle Zoja Sverdlova ja Olga Sokolova.

Vanemate vahelises kõneluses mainiti ka Ene Liivandit, kes oli üksik väga edasipüüdlik naine. Ta oli õppinud koos minu emaga Õhtukolledžis, lõpetanud eesti ajal Tallinna Õpetajate Seminari ning asus kaugõppe teel omandama kõrgharidust N. Krupskaja nimelises Instituudis Leningradis.

Hans Jürmanist oli juttu kui Pirita apteekri pojast. Mäletatavasti oli tal esimene töökoht Pirital asuvas harukogus. 40. aastate lõpupoole tulid tööle veel Edith Kukk ja Helju Fulkan. Esimene nendest töötas aastaid Noortekogus, teine arvatavasti kas Pirital või Meriväljal harukogus. Mõnda aega oli ametis ka Edmond Russov, kelle ema oli praeguse tuntud tšellisti David-Henry Varema vanavanaema. Nii palju on meelde jäänud “taasvabastatud” ENSV ajal tööle tulnud uutest töötajatest.

Personali valikul ja eriti vabastamisel direktoril sõnaõigust eriti polnud, aga vabastamisel tuli näidata, et see toimub direktori enda initsiatiivil.

Et mu isa polnud kommunistliku partei liige ega polnud tal ka kavatsust sinna astuda, oli tema positsioon küllaltki kõikuv, pidevalt otsiti ettekäändeid tema töölt vabastamiseks.

/—/

Informatsioonivaeguse tõttu levisid kuulujutud, üks fantastilisem kui teine. Rahvas ootas ja lootis – seetõttu püüti, kus võimalik, uute korralduste ja otsuste täitmisega viivitada. Öeldu kehtib ka minu isa kohta, kelle suhted endiste töötajatega olid soojad ja usalduslikud.

Allakäik

1945. aasta tõi Euroopa rahvastele kaasa kauaigatsetud rahu. Nüüd tuli hakata sõja tagajärgi likvideerima, et elu taas normaalsetesse rööbastesse seada. Nagu juba mainitud, ei täitunud rahu aastal eestlaste lootused ega unistused, aga edasi elada tuli sellegi poolest. Edasi elati ja töötati ka raamatukogus.

Maja oli aga võrdlemisi kahetsusväärses seisundis, katus parandamata, siseruumid vajaliku remondita, maja soojapidavus pommitamisest saadud põrutustest langenud.

Kuigi kütmiseks enam ajalisi piiranguid ei seatud, oli saadud küte, III sordi põlevkivi, keskkütte tarvis ebakvaliteetne, andes vähe sooja. Niisugune küte oli aga sõjajärgses Tallinnas üldiselt tarvitusel. Kütteperioodist on hästi meelde jäänud isemoodi kirbelõhnaline suits hõljumas linna kohal. /—/

Raamatukogul ei vedanud kütjategagi. Ei mäleta, millal lahkus Saksa okupatsiooni ajal töötanud kütja, kuid tema järglasi Rajut ja Rajastet ei saanud küll teisiti nimetada kui hädakütjateks. Nad kas ei osanud või ei tahtnud seda tööd korralikult teha. Oma töötajad veel kuidagi leppisid olukorraga – oli neil ju sõjaaegne vastav “koolitus” läbitud. Hullem oli lugu siis, kui enne järjekordseid “valimisi” pidi raamatukogu vabastama sobiva ruumi agitpunkti jaoks. Agitpunktid asusid igas valimisjaoskonnas, sealt juhiti kogu valimiseelset propagandat, kutsudes inimesi üles hääletama “kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt”. Agitpunktist suunati agitaatorid valimiseelset propagandat tegema, valimiste päeval pidid nad hoolitsema selle eest, et kõik valimisõiguslased võtaksid “pühast üritusest” osa. Juhtus nüüd agitpunktis valitsema madal temperatuur, oli direktor süüdi sabotaažis. Nii mõnigi kord käis isa ise all katlamaja kütmas. Säärane olukord kestis seni, kui 1947. aasta kevadel sai kütjaks Mahlbergi-nimeline mees. Ta asus üles III korrusele ametikorterisse elama oma elukaaslase ja viimase teismelise tütrega. Nüüd oli majas ka muu abi saadaval, sest Mahlberg oli kuldsete kätega mees.

Nagu juba öeldud, oli küte ebakvaliteetne, aga sellegi saamine ei olnud alati tagatud. Ning kui oli võimalik kütet saada, võis juhtuda, et polnud selle vedamiseks veokit saada. Tavaliselt algaski isa tööpäev telefonikõnedega viimaste saamiseks. Linna täitevkomitee nõudis puiesteelt kokkukoristatud lume kohest ära vedamist. See nõue oli uus, sest enne sõda oli oluline, et puiesteel oleksid jalakäijatele teerajad lumest puhtaks roogitud, hunnikutes asuv lumi võis puiesteele jääda kuni sulamiseni. Oli loomulik, et ka lumeveoks nappis veokeid ja isa ähvardati trahvida ning ükskord trahvitigi vedamata lume pärast. Sel ajal oli kombeks püstitada nõudmisi hoolimata sellest, kas on reaalseid võimalusi nende täitmiseks.

Üsna 1945. aasta algul tehti algust raamatukogualaste kursuste korraldamisega üle ENSV. Isal tuli jällegi lektorina sõita kursuste toimumise paikadesse. Sõitmine oli seotud suurte raskustega. Hoolimata komandeeringu olemasolust tuli vagunisse koha saamiseks võistelda kotipoiste ja muu rändava rahvaga. Esimest korda Saaremaale lendas isa koos Helene Johaniga tillukesel lahtisel lennukil. Seda imepärast lendu nimetasid mõlemad korduvalt oma kõnelustes. /—/

Kõrvalasuva endise Tallinna tütarlaste Kommertskooli hoone, mis oli Suure Isamaasõja algusest olnud sõjaväe kasutuses, üks, Tallinna keskraamatukogu poolne tiib oli olnud seni koolil kasutada. Koolil asusid seal koolitöötajate ametikorterid ja kantseleiruum. Nüüd nõuti ka selle majatiiva vabastamist.

Kui direktor A. Veiderma 1944. aasta sügisel ametist vabastati ja varsti pärast seda arreteeriti, pidi perekond muidugi koheselt korteri vabastama. Nüüd nõuti ka endiselt direktorilt, s.o. õppealajuhatajalt meie mõistes, Helmi Mauritzalt, kes töötas inglise keele õpetajana, ametikorteri vabastamist. H. Mauritzale anti uus elamispind Sakala 21 asuvas koolimajas ühe toa näol ühiskorterist. Ta pöördus minu isa poole palvega, et viimane leiaks võimaluse võtta ajutiselt raamatukogu ruumidesse hoiule tema tiibklaver Blüthner, puhvetikapp ja söögilaud. Meile kuulunud I korrusel asuv alltuba ei olnud pommitamise läbi palju kannatada saanud, nii arvas isa võimaliku olevat need mööbliesemed sinna paigutada ja mulle anti luba prl. Mauritza tiibklaverit harjutamiseks kasutada. Hiljem, kui raamatukogus hakati korraldama kirjandusõhtuid, viidi see klaver üles III korrusele laenutussaali.

Koolimajja paigutatud sõjaväelasi nähti nüüd soojadel päikesepaistelistel päevadel “suvitamas” raamatukoguesisel haljasalal. “Mälestuseks” oma sealviibimisest jätsid nad maha teatud väikseid hunnikuid, mille tarbeks meie inimesed olid harjunud kasutama tualetti. Kui haljasala koristav naine neile selle eest märkuse tegi, ei näinud nad oma teguviisis midagi halba, neile tundus see loomulikuna. Muide, niisugust kommet võis märgata ka Eestisse tulnud tsiviilisikute juures.

/—/

Suvi möödus ilma raamatukogu remontimiseks midagi ette võtmata. Alles siis, kui 30. augustil oli ühes lehes kirjutis raamatukoguhoone haletsusväärsest seisukorrast, käidi kohapeal olukorraga tutvumas ning septembri algul hakati katust parandama. Sm. Tutt (arvatavasti linna täitevkomiteest) käis raamatukogu siseruumide olukorraga tutvumas. Ta otsustas, et arhiivkogule tuleb teine tuba tagasi anda ning tegi korralduse direktori korteri taastamiseks pärast katuse valmimist.

/—/

1940. aastatel häirisid raamatukogu tööd sagedased elektrikatkestused, kunagi ei olnud ette teada, millal vool tagasi tuleb. Ruumid olid valdavalt külmad, töötajatele anti vatijoped (nn puhvaikad) ruumides töötamiseks. Jätkus lõunate valmistamine oma töötajatele./—/

Isa sai sel suvel vähe aiamaal viibida sagedaste sõitude tõttu kursuste pärast. Ka oli raamatukogus pidevalt tegemist igasuguste ülemuste ja komisjonidega, kes peaaegu vahetpidamatult käisid raamatukogu tööd kontrollimas.

Aprillis oli isa kutsutud Pagari tänavale “vestlusele”. Nagu tavaliselt toimusid sellised jutuajamised väga hilistel tundidel. Olime kodus terve öö magamata kartes, et ta ei tule sealt enam tagasi. Siiski hommikul ta tuli, kuid toimunud kõnelusest polnud tal luba midagi rääkida.

Sama 1946. aasta veebruaris tehti isale ettepanek raadios esinemiseks. Isa oli ettepaneku vastu võtnud ja esinemine oli toimunud. Aprillis oli teda Tallinna Keskraamatukogu direktori ametisse kinnitatud. Kõik toimunu ei kaotanud aga siiski ohutunnet, mis pidevalt meie ümber “hõljus”.

/—/

Nõukogude Liidus valitseva kombe kohaselt taheti ka Tallinna keskraamatukogu kujundada “õiget ideoloogiat” propageerivaks asutuseks. Laenutuses asendati seni kasutusel olnud Newarki süsteem palju kohmakama ja aeganõudvama NSV Liidus maksva süsteemiga. Nüüd kirjutati laenajakaardile välja raamatu autor ja teose pealkiri, mis võimaldas vajadusel kontrollida laenaja lugemust. Laenajad pidid lugejaid agiteerima poliitilist kirjandust lugema. Muidugi “ehtisid” raamatukogu ruume “taasvabastamisest” peale paljud loosungid, seintele tekkisid Lenini, Stalini pildid.

Raamatukogus oli ette nähtud massiürituste korraldamine. Nii hakkasid Tallinna Keskraamatukogus toimuma kirjanduslikud õhtud, õigemini pealelõunad, tavaliselt koos muusikaliste ettekannetega.

Nende kirjandusõhtute “hingeks” oli Aleksander Siitam, tänu kellele toimus terve rida kõrgetasemelisi üritusi. Neile üritusile kogunes palju “endisi” inimesi haritlaste hulgast oma kommete ja ilmavaatega, mida nad muidugi ei demonstreerinud, kuid mis paratamatult ilmnes nende hoiakus. Mäletan hästi Bernhard Lindet, kes tip-top ülikonnas valge taskurätikuga rinnataskus liikus võidukalt naeratades ilmega “tulin, nägin, võitsin” publiku hulgas ringi.

/—/

Remonttööd raamatukogus edenesid. Suuremate töödena tuleks nimetada III korruse laenutussaali ja II korrusel käsikogu ruumide remonti, mis lõpetati 1946. aasta detsembris. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks korraldati käsikogu ruumides pidulik teeõhtu võileibadega, millest võttis aukülalisena osa sm. Tutt, kes oli remonti toetanud. Järjekorda jäid ootama maja välisremont, mis viidi Saksa sõjavangide töölerakendamisel lõpule. /—/

26. oktoobril pühitseti Tallinna Keskraamatukogu 40-aastase tegevuse aastapäeva. Ilmus Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Kultuurhariduse Osakonna Juhataja käskkiri, milles avaldati tunnustust tehtud tööle ning teatati TSN Täitevkomitee otsusest premeerida Keskraamatukogu vanemaid töötajaid kokku 5200 rublaga. Pidulikul aktusel oli kõnesid, direktori aruanne tehtud tööst. Loeti ette käskkiri kauaaegsete töötajate premeerimise kohta. Aktuse ametlikule osale järgnes kunstiline osa.

Lisan siia oma ema muljed toimunust, mida ta on kirjutanud oma päevikusse pärast piduliku sündmuse lõppu:

“Oli kena ja meeleolukas üritus, ainult punased kaltsud segasid üldmuljet.”

Aleksander Sibula tagandamine 1950. aastal.

Töö raamatukogus oli isale väga kurnav igasuguste takistuste, lõpmatute kontrollimiste ja lausa nuhkimise tõttu. Võõrkeelses laenutuses töötaval Olga Sokoloval oli õnnestunud hõivata arhiivkogu tööruumidest tagumine tuba, mis oli meie perelegi kord ajutist varjupaika pakkunud, ja sinna koos oma õdedega elama asunud. Isa küll protesteeris sellise “isetegevuse” vastu, loomulikult tagajärjetult – ilmselt sündis see vastavate organite vaikival nõusolekul või isegi nende initsiatiivil. Isale aga tehti protokoll majas ilma sissekirjutust omamata elanike majas elamise pärast.

Sellest ajast peale võis meid ehmatada mingi liikuv vari trepikojas. Olga Sokolova hoidis ennast trepil liikudes seina lähedale nagu liibudes vastu seina. Liikus ta tavaliselt ühte külge ees hoides.

1948. aasta väga vihmasel suvel hakkas 1946. aastal pandud katus vett läbi laskma. Nüüd tuli käia pööningul läbilaskekohtadele anumaid alla panemas, et vesi ei pääseks raamatukogu ruumidesse ega korterisse.

Kutsuti katuseparandaja, kes asus katust lappima. Sellest hoolimata juhtus just isa puhkuse ajal ehmatav õnnetus – käsikogus kukkus suur tükk krohvi laest alla ühele lugejale pähe. Käsikogus töötav sm. Karlova oli surmani ehmunud, ta toimetas õnnetu lugeja meie korterisse toibuma. Õnneks viimane juhtunust suuremat numbrit ei teinud.

1949. aasta 25. märtsil vapustas kõiki alanud küüditamine. Seekord oli küüditatute hulgas väga palju maaelanikke. Meie lähemaist tuttavaist viidi ära Anni Varma, keda minu vanemad tundsid juba esimese maailma päevilt alates. Eesti Vabariigis oli ta tegev olnud Tallinna Naiskutsekooli juhatajana. Küüditatud oli ka talupere Järvakandis, kelle juures ma olin suviti töötanud.

Sama aasta aprillis haigestus mu isa esimest korda pikemalt, olles haige mõned nädalad. Valitsesid soojad ilmad, mai keskel õitsesid toomingad, kastanid ja sirelid kõik üheaegselt. Isa tervenes, nüüd püüdsin teda vähemalt pühapäeviti töö juurest eemale meelitada, pannes ette teha jalutuskäike kodust kaugemal asetsevatesse looduskaunitesse paikadesse.

Juhtus sedagi, et olles bussiga sõitnud Kosele, tulime sealt jalgsi tagasi, eriti juhul, kui Pirita-Kose ringrajal toimusid motovõistlused ja tee oli liikluseks suletud. Sellisel juhul läksime koju Lasnamäe kaudu, missugust teed kasutasid linna sõitvad bussidki. Kui erinev oli siis Lasnamäe tänapäevasest! Kidur, aga puutumatu loodus.

Igasuguste sekelduste ja komisjonide kiuste sai isa endale augusti teisel poolel puhkust lubada ja ma sõitsin temaga Vasalemma suvitama, kus tal oli õnnestunud kunstnik A. Tassa kaasabil üürida toa köögi kasutamise võimalusega. Isegi puhkuse ajal tuli isal vahepeal kaks korda linnas käia ja lõpuks puhkus enneaegselt lõpetada. Tallinnas asusin jälle tööle keskhaigla isetegevuslastega. Medtöötajate hulgas oli päris toredaid andeid, mis tegi nendega töötamise küllalt meeldivaks. Teataval määral raskendas mul tööd minu nõrk vene keele oskus, mida paljud solistid ainsa keelena valdasid. Aga nad olid keele suhtes väga heatahtlikud ja kuidagi me hakkama saime.

Nendega suheldes õppisin ma ise juurde ning püüdsin koduski raamatu järgi iseseisvalt keelt õppida, sageli selleks isagi abi kasutades.

Raamatukoguski nõuti nüüd isetegevuse organiseerimist. Personali hulgas leidus lauljaid. Kahjuks ei mäleta ma enam selle daami nime, kes laulis Griegi laule. Tal oli ilus hääl ning esituski maitsekas. Esinesid veel meeldiva madala häälega Edith Kukk, sopran Vahe(r)salu. Võõrkeelses osakonnas töötav Zoja Sverdlova armastas laulda sõjavastaseid laule. “Za shtshitu mira” oli üks tema lemmiklauludest.

Oli loomulik, et ma ka raamatukogu isetegevuslastega tegelesin. Harjutamas käisid nad enamasti meie juures kodus, kuna III korruse suures saalis toimus laenutamine. Enne esinemisi harjutasime ka enne laenutuse algust kohapeal.

Prl. Mauritz oli oma Blüthneri küll ära viinud, kuid hädast päästis meid seekord Anni Varma, kelle tiibklaver oli seni seisnud kaasüürilise toas. See oli talle õnneks olnud, sest kui ta 1956. aastal Siberist asumiselt tagasi sai tulla, sai ta selle klaveri ainsana oma varandusest kätte.

1950. aasta tähistas haritlaste tagakiusamise kõrgpunkti Eestis. Vallandati, arreteeriti, saadeti maalt välja väga paljusid intelligentsi esindajaid, isegi neid, kes olid tuntud oma vasakpoolse meelsuse tõttu. Tallinna Keskraamatukogus oli vallandatud kauaaegseid töötajaid, paljud aga siirdusid vabatahtlikult “parematele jahimaadele”, milleks osutusid Teaduste Akadeemia raamatukogu (nüüd Tallinna Ülikooli raamatukogu) ning Riiklik Avalik Raamatukogu (nüüdne Rahvusraamatukogu), kus palgad olid Tallinna Keskraamatukogu omadest märksa kõrgemad. Nii pidi Tallinna Keskraamatukogu ilma jääma paljudest oma parematest ja kogenenumatest töötajatest, mis kõik nõrgestas raamatukogu kaadrit.

/—/

Sama 1950. aasta aprillis haigestus isa tõsiselt. Arstid ei osanud algul õiget diagnoosi panna. Teda raviti kodus. Õde käis süstimas. Kui aga tervislik seisund veelgi halvenes, sai ta ravile Tõnismäe haiglasse, kus talle tehti vereülekanne.

Haigla varustatus vajalike rohtudega jättis samuti soovida, meil tuli neid mööda Tallinnas leiduvaid apteeke otsimas käia ja siis haiglasse viia.

Juunikuus oli isa tervislik seisund niipalju paranenud, et ta võis haiglast lahkuda ja oma töö juurde asuda. Kaastöötajate suhtumine isasse oli väga südamlik, talle kingiti lilli nii haiguse ajal kui ka pärast haiglast naasmist.

30. juunil 1950. aastal tagandati isa Tallinna Keskraamatukogu direktori kohalt, 2. augustil hakkas ta komisjonile, kuhu kuulusid Oskar Pärn tulevase direktorina, Kultuurhariduslike Asjade Komitee osakonnajuhataja sm. Joost ja kirjandusteadlane Karl Mihkla, raamatukogu üle andma. Kollektiivi suhtumine oli üldiselt senini olnud väga südamlik ja mõistev, nüüd oldi enamuses masenduses. Kõneldi aga ka sellest, et enne isa kohalt vabastamist olevat asedirektor Harry Loit käinud iga päev tema peale kaebamas.

9. augustil käis uus direktor O. Pärn isaga harukogusid visiteerimas ja 10. augustil oli isa viimast päeva tööl. Ema jutu järgi võttis isa nende viimaste päevadega 4 kg kaalust alla. 25. augustil algas raamatukogus remont.

Uus direktor alustas oma tööd kohe reformiga: ta vahetas välja direktori kabineti mööbli uuema ja moodsama vastu.

25. septembril kutsuti meid direktori kabinetti ja anti korraldus ametikorter vabastada. Kuna meil polnud mingeid väljavaateid korteri saamiseks, siis tegime talle ettepaneku kolida ise ametikorterisse ja anda oma Hariduse tänaval asuv korter meile kasutada. Selle ettepaneku peale O. Pärn ainult naeris. Novembri algul isa sünnipäeva paiku käis ametlik delegatsioon isale õnne soovimas ning kingitust üle andmas.

Püüdsin juurde leida klaverisaatja kohti, sest tasu selle töö eest oli minimaalne. Töötasin veel ikka Keskraamatukogu solistidega, algul veel tasuta, siis sümboolse tasu eest.

Õde oli vahepeal lõpetanud stenografistide kursused ja sai ENSV Ministrite Nõukogus sekretäri koha. Tema pidi oma palgast maksma sõidukulud Tartusse ja tagasi, sageli ka hotelliarve, sest igakord polnud ühiselamus vaba kohta.

Enne aastavahetust haigestus isa jälle. Arstid otsustasid haige hospidaliseerida, kuid haiglates ei leidunud vaba kohta. Õde käis kodus süstimas, kuid haige tervis halvenes päev-päevalt. Viimaks 30. detsembril sai isa Tõnismäe haiglasse.

Korteri ülesütlemisest alates hakkas raamatukogus sündima kummalisi asju: laenukogus kukuvad riiulid ümber, varastatakse asju, pannakse keelatud raamatuid riiulitesse. Kõikides nendes pattudes süüdistati meid. Püüti igakülgselt näidata, et meie raamatukogus viibimine on asutusele ohtlik. Öeldi otsekohe, et meie tõttu võib majas tuli lahti pääseda. Käidi korterit vaatamas. Köögis olid põrandalaudade vahel suured praod, mis olid tekkinud 1946. aasta remondi puhul kasutatud niiskete põrandalaudade kuivamisest. Meid aga süüdistati köögis puude raiumises.

Isa haiglasoleku ajal valmis neil arvatavasti mingi uus provokatsioon. Solistidega tegeldes ma mingi sisemise hääle sunnil ei rääkinud kellelegi isa haiglas viibimisest. Ema jutu järgi olevat uksekella helistatud ja kategoorilises toonis nõutud, et isa nendega kaasa tuleks, nähtavasti oli neil kavatsus seada isa “sündinud fakti” ette. Kui siis ema teatanud, et isa on haiglas, olid nad üpris lööduna lahkunud – küllap puudus neil stsenaarium sellistel puhkudel tegutsemiseks.

1951. aasta jaanuaris toodi uus käsk korter vabastada. Ema käis selle tõttu ametiasutustes uue korteri saamise võimalusi uurimas ning meile ametikorteris viibimise aja pikendamist palumas.

Järgmiseks ähvardati meid nüüd prokuröri otsusega päevapealt korterist välja tõsta. Isa naases haiglast 30. jaanuaril. 15. veebruaril sai ta kutse prokuröri juurde. Isa kirjutas seletuskirja ja läks prokuröri vastuvõtule. Tuli tagasi viimase otsusega, et ilma kohtuotsuseta ei tohita meid välja tõsta.

Jätkusid meie ponnistused uue korteri jaoks orderi saamiseks, mis jäid muidugi tagajärjeta. Õde vallandati ENSV Ministrite Nõukogust, õnneks sai ta koha Riiklikus Avalikus raamatukogus. Minul oli töökohtade suhtes lihtsam, kuna töötasin ametiühingu liinis mittekoosseisulise töötajana. Selles liinis töötas teisigi “ebasobiva biograafiaga” inimesi nagu näiteks Aino Aavik, helilooja ja Eesti-aegse Tallinna Konservatooriumi direktori Juhan Aaviku vennatütar, kellel ei lastud Konservatooriumigi lõpetada.

Nüüd anti meie korteri küsimus kohtu lahendada ja 16. aprillil mõisteti meid Rahvakohtu otsusega korterist väljatõstmisele teist elamispinda vastu andmata.

O. Pärna kohta olid ilmunud halvustavad artiklid nii Rahva Hääles kui ka Õhtulehes, tal tuli oma kohalt lahkuda. Tema järglaseks sai keegi sm. Reidla, kellel tundus olevat kätt puutöö peale. Mida ta raamatukogutööst teadis, selle kohta puudus meil informatsioon. Asedirektorina töötas nüüd Starostina.

Et aega võita, kaebasime Rahvakohtu otsuse peale edasi Ülemkohtusse. Vahepeal oli selgunud, et keldriruumist on leitud relvi. Teadagi, kes süüdi olid. Minul keelati Keskraamatukogu isetegevuslastega tegelemine.

27. aprillil toimetas julgeolek meie korteris läbiotsimise. Ära viidi 3 raamatut teatmeteoste hulgast, kus oli lähiajalugu “valesti valgustatud”. Manukana Tallinna Keskraamatukogu poolt viibis võõrkeelsete raamatute osakonnas töötav pr. Aarelaid.

7. mail toodi isale kutse pensioniametisse, kuna kaheldi, kas isa näol ei ole mitte tegemist selle Aleksander Sibulaga, kellel oli Eesti Vabariigis Võru linnas raamatukauplus ja kes on seda fakti oma ankeedis varjanud. Õnneks ei ühtinud mõlema Aleksander Sibula isanimed, vastasel korral oleks isalt ära võetud tema 220-rublaline pension.