Lol V. Steini kütkestus

Marguerite Duras sai ülemaailmselt tuntuks 1984. aastal Goncourt`i preemia saanud teosega „Armuke“, mille põhjal on vändatud ka mängufilm. Tema mõjukaimaks teoseks peetakse aga hoopis kakskümmend aastat varem kirjutatud „Lol V. Steini kütkestust“. See on lugu noore neiuna hingelise vapustuse läbi elanud naisest, kes ei vabane tookordsest ballisaali hämaruses aset leidnud stseenist iialgi. Oma hapra meelelaadiga võlub ja mõjutab ta ka kõiki oma lähikondseid. Seega on tegemist psühholoogilise looga minevikusündmuste ja nende tõlgendamise mõjust kogu ülejäänud elule.

Mind paelus raamatu puhul eelkõige selle peenekoeline ja tundlik stiil, samuti peategelaste keerukas hingeelu. Autor on suutnud väga tabavalt edasi anda inimhinge haprust ja armastuse keerdkäike. Olles eelnevalt lugenud sama autori raamatut „Armuke“, oskasin ma midagi niisugust muidugi juba ette aimata, kuid pean tunnistama, et käeolev teos Lola V. Steinist meeldis mulle rohkemgi. Nimelt suutsin ma siinsetele peategelastele rohkem kaasa elada.

Hoolimata sellest, et raamat on väga kaunilt kirja pandud ja puudutab olulisi teemasid (muuhulgas vaimne tervis), ei ole seda lihtne lugeda. Autori omapärane kirjutamisstiil nõuab esialgu harjumist ja inimhinge hämaraladega on raske silmitsi seista. Samas leian, et niisuguseid mõtlemapanevaid lugusid võiks meie lugemislaual alati rohkem olla. Kokkuvõttes on meisterlikult kirja pandud raamatu lugemine ikkagi suur nauding.

„Ta ei lõpetanud oma jalutuskäike.

Aga balli valgus on ühekorraga kustunud. Ta ei näe enam selgesti. Armastajate nägusid, nende kehi katab ühtlase halli kihina hallitus.“ (lk 50)