Kus süda peaks olema

“Hauas olles ei saa me enam riskida.
Selleks on siis juba hilja.
Riskimiseks on elu antud.” (lk 134)

Raamatu tegevustik toimub Iirimaal 1846. aasta viljaikalduse aegu, mil maad tabanud lehemädanik on hävitanud kogu kartulisaagi. Selle keskmes üritavad ellu jääda kuueteistaastane tüdruk Nell ja tema pere. Nellil avaneb võimalus asuda tööle köögitüdrukuna mõisahoones ehk Suures Majas, mis kuulub maaisand lord Wickenile. Ajal, mil vaesem maarahvas nälgib ning otseses mõttes maha sureb, lokkab Suures Majas küllus ja rikkus – koerad söövad põrandalt liharibasid ja külalistele kaetakse uhkeid pidulaudu, millest suurem osa läheb hiljem äraviskamisele.

Nell avastab aga sealtsamast mõisast endalegi ootamatult lootuskiire, mis muremõtetesse vaheldust toob. Nimelt jääb ta silma mõisa noorhärrale ja tulevasele pärijale Johnnyle. Noored on rohkem sarnased, kui eales arvata võiks ning tunnevad end vaatamata erinevatele sotsiaalsetele staatustele oma elus sama lõksus olevat. Paraku on just erinevatest ühiskonnakihtidest pärinemine see, mis nende võimaliku teineteise leidmise raskeks muudab.

Kas armastus on väärt kõigega riskimist? Kumb on tähtsam, kas enda võimalik parem tulevik või oma rahva eest seismine? Kuidas valida oma pere ja armastatu vahel? Kuidas käituda, kui sinu tõekspidamised ei vasta sellele, mida sinult oodatakse?

Tegemist on raamatuga, mis räägib keeruka ja kohati võimatuna näiva armastusloo, mille keskmes on ka tõsisemad teemad nagu privileegid, kannatused ja surm. Tõsine alatoon loob teosele elulisust ja usutavust, kuid samas kannab lugu suuresti siiski ka lootus ning uskumus, et armastuse võimu ei tohi alahinnata.

Raamat on küll sügavamõtteline, kuid sealjuures kergesti loetav. Proosaluuleline kirjutusstiil kuvab lugu lühikeste stseenidena, andes edasi kogu vajaliku sisu ilma pikkade kirjeldusteta. Lisaks on tänu sellele teksti vahel õhku, mis võimaldab teha rohkem mõttepause ja ka raamatut kiiremini lugeda. Vägagi soovitatav lugemine nii noortele kui ka täiskasvanutele.