Kuidas minust ei saanud kirjanikku

Sattusin seda raamatut lugedes nii hoogu, et lugesin ta ühe hooga bussis läbi! Ja siis läksin algusesse tagasi ja lugesin uuesti. Ja siis veel tükati siit ja tükati sealt…

Raamatu pikem pealkiri on „10 rohkem või vähem uskumatut lugu sellest, kuidas minust ei saanud kirjanikku“. Täpselt seda, mida pealkiri lubab, raamatust leiabki. Kümne jutu vältel saame kaasa elada 11-aastase Juhani ehk omadele Juksi kirjanikuks saamise teekonnale. Ta katsetab erinevate stiilide ja žanridega, kuid midagi läheb alati nihu.

Selge see, et iga suur kirjanik ammutab inspiratsiooni elust endast. Aga mida teha, kui loo prototüüp (nõnda nimetatakse päris inimest, kelle põhjal raamatutegelane on loodud) ei luba kirjanikul endale mõtteid pähe panna? Kuidas saada kätte just SEE ÕIGE sõna? Mida teha, kui asju võiks nimetada hoopis teisiti? Kuidas panna ühe mõtte sisse kogu maailma tarkus? Usun, et kõik, kes on kunagi kirjatööd teinud, on nende muredega tuttavad.

Kuigi raamat on suures osas ebaõnnestumistest, on jutud kirjutatud Anti Saarele omase muheda oleku ja väikese vimkaga. Need on hoogsad ja kaasahaaravad. Juks võtab oma ebaõnnestumisi huumoriga ja lugeja ei naera mitte tema üle, vaid temaga koos. Kõigil meist tuleb ju elus ette väiksemaid või suuremaid tagasilööke. Ega siis ilma asjata öelda, et harjutamine teeb meistriks. Kas ka Juksil õnnestub kõige kiuste oma unistused täita? Eks selleks tule raamat lõpuni lugeda.

Kuigi raamatul on peal „Hea lasteraamatu“ kleeps ja raamatukogus võib teose leida lasteraamatute riiulilt, ei tasu täiskasvanutel siiski sellest mööda vaadata. Usun, et grammike elukogemust ja kirjandusalaseid teadmisi teeb teosest maiuspala ka suurematele lugejatele.