Kõik poisid ei saa suureks

Soopani raamat meenutas mulle eelkõige kuulsat Ungari teost „Pál-tänava poisid“. Mõlema loo keskmes on rühm poisse, kes loovad endale põneva maailma täis seiklusi ja väljakutseid. Samuti on mõlemas jutustuses noor poiss, kes ei kasva kunagi suureks.

Raamat algab karmi peatükiga, mis võtab ootamatult hingetuks. 10-aastase Jani pinginaaber ja parim sõber Villu on surnud. Pitsitava lipsu ja sügisese kuuma päikese käest viiakse meid peale esimest peatükki tagasi suvesse, mis jutustab meile loo Jani ja Villu seiklustest. Imelise suve sisse mahub parve ehitamine, oma saare kaitsmine ning suursugune sõda naaberküla poistega. Sõja tagajärjed jäävad kummitama aga kõiki.

Tegemist on looga, mis kulgeb ruttu. Põnevad seiklused kannustavad ka lugejat aina kiiremini lugema. Taustal on muidugi ühe lapse elusaatus ning (minu puhul) kannatamatus teada saada, mis juhtus. Soopan on kirjutanud südamliku loo lapseks olemisest ning kujutlusvõime piiritust rännakust. Jutustuse keskmes on aga vankumatu sõprus, mille tugevus tegi endalgi südame härdaks.

Kuigi sarnased lood on saanud lastekirjanduse klassikaks, on Soopani jutustuses midagi eriti kodust ja sooja. See haarab meid kaasa seiklustesse, mis hoolimata oma kurvast lõpust on testament lapsepõlve imelistele juhtumistele ning lõputule kujutlusvõimele.