Doppler

Andreas Doppler on väsinud olemast tubli mees. Ta on terve elu olnud tubli õpilane, tubli nooruk, tubli abikaasa, tubli isa… Aga Dopplerile tegelikult ei meeldi inimesed. Norrakad on tema jaoks liiga ontlikud. Niisiis kolib ta nendest eemale metsa.

„Ma ei liialda suurt, kui ütlen, et mu naise meelest on imelik ,et ma praegu metsas elan. Näib, et ta ei saa asjale pihta. Ma ei pane seda talle pahaks. Ma ei tea, kas ma ise ka pihta saan. Mu isa suri hiljaaegu ja maeti maha ja kui mu ema, õed ja mina olime kogu praktilise krempli joonde ajanud, läksin jalgrattaga sõitma.“ (lk 23)

Just eelnimetatud rattasõidul kukubki ta nii õnnetult, et otsustab metsa elama asuda. Õieti on see õnnetu vaid tema pere jaoks, kes peab ilma isata hakkama saama. Doppleri jaoks on see muudatus õnnelik, sest esimest korda elus tunneb ta ennast tõeliselt iseendana.

Ellujäämiseks peab ta tapma põdra, kelle pojast saab talle meeldiv seltsiline. Niimoodi kahekesi vaikiva põdravasikaga metsas elades saab mees mõtiskleda oma elust, lahkunud isast, keda ta tõtt-öelda ei tundnudki… Kas pere eest metsa põgenemine varjab läbielamata leina? Kuidas siis võõrandunud isa mälestust kõige paremini edasi kanda?

Doppleri vaikses eraklikus eluviisis leidub midagi sellist, mida ka teised mehed matkida soovivad. Nõnda hakkab metsa kolima ka teisi.

„Ma tulin siia elama selleks, et inimestest eemale pääseda, nii et kardan, et mu projekti kvaliteet saab kannatada, kui meid siia rohkem sigineb. Aga teisest küljest ei saa ma ju takistada sind siin olemast. See on sinu mets niisama palju nagu minu oma.“ (lk 123)

See minavormis lugu on pealtnäha lihtne lugemine, kuid peidab endas nii mõndagi elutarkust. Loomulikult ärgitab ta lugejat mõtlema oma koha peale elus ja ühiskonnas.

Soovitan kindlasti lugeda kõigil skandinaavia huumori austajail.